13.08.2010
01.08.2010
20.07.2010
Tagasi Hiinas
Nõndaviisi, puhkus Eestis seljataga, võiks isegi öelda, et hakkab unustusse vajuma, töörutiin on taassaavutatud, aga õnneks on nüüd asjad juba mõnusamas seisukorras ning pole vaja teha 400 tunniseid töökuid. Aga enne kui siinsete olude juurde jõuan, ei suuda jätta mitte kirjeldamata oma tagasilendu Hiina. Noh, lühikokkuvõte on vast see, et see oli ilmselt mul elu viimane reis Aeroflotiga. Kõigepealt olid siiski ka väiksed lõbusad seiklused Riia lennujaamas. Nimelt jõudsime sinna küllaltki varakult ning sai kenasti ilma igasuguse paanikata ära seistud üle mõistuse pikk järjekord, et teha check-in. Paraku Aerofloti lendudele ei saa Riia lennujaamas ei self check-in kioskis ega ka internetis check-ini teha ja tuleb järjekorras seista. Igatahes, kui check-in tehtud, siis siirdusime veel korra kohvikusse hommikust sööma, aga sealt algaski minu väike valearvestus. Nimelt arvestasin, et boarding passi peal on mul pardale mineku algusaeg, aga ühel hetkel mõistsin, et see on hoopis lennu väljumise aeg. See teadmus jõudis minuni umbes kümme minutit enne lennu väljumist. Seega, selle kümne minutiga tuli Aigiga hüvasti jätta, seista ära turvakontrolli järjekord, läbida turvakontroll, leida õige värav, läbida veelkordne passi ja viisa kontroll (EU’st lahkumine) koos sealse järjekorraga ning jõuda lennukile. Peab ütlema, et inimesed olid väga arusaajad J Üheski järjekorras ma ei oodanud, kõikjalt sai kiirelt vabanduste saatel mööda trügitud ning viimasesse passikontrolli jõudes oli juba kuulda kuidas lennujaama töötaja minu nime hõikas, et kontrollida, kas ma olen ikka tulemas. Napikas!
Riia-Moskva ots läks kiirelt ehk siis magasin terve tee. Moskvas aga seisis ees VÄGA pikk ootamine. Lõpuks kui lennukisse sain hakkas üks trall pihta. Esimene asi oli see, et avastasin, et kui seni on neil pikkadel lendudel alati olnud ees oleva istme seljatoe sees sul personaalne pisike LCD ekraan, kust saad filme vaadata lennu ajal, siis sedakorda ma seda ei leidnud. Mõtlesin, et äkki on laua plaadi taga peidus. Keerasin nuppu, et laua plaat alla, nö. söömisasendisse lasta. Laud laskuski alla, kohe otse põrandale välja. Siis hakkasin aru saama, et see lend võib huvitav tulla. Kuna lauaplaati enam tagasi panna ei õnnestunud, siis kutsusin stjuardessi, et oma murest teada anda. Tegelane vaatas nõutult mu lauda, proovis ise seda tagasi panna, aga lõpuks viis selle hoopis minema. Hetkepärast ilmus tagasi, ja teatas, et “aga äkki väike klaas šampust suudab olukorda parandada?” No ma arvasin, et ega see halba ei tee – ma eksisin. Ei taha küll uhkena kõlada, aga see mis mulle toodi oli üks neetult soe sovetškoje läga. Peale selle ära joomist igatahes suu kleepus korralikult. Selleks, et olemist natukenegi inimlikumaks saada tuli omale vett tellida peale. Selle kõige käigus hakkasin ringi piiluma, et aga kas siis siin lennukis tõesti telekat pole, et mida paganat ma sel juhul järgmised ca 9 tundi lennureisi küll teen? Lõpuks vaatasin üles. Jah, seal need sindrid olidki. Kogu ühe sektsiooni peale lennukis oli 6 telekat, 3 kummaski vahekäigus. Kiire statistika telekate kohta ütles järgmist. Kõik olid vanad kineskoop telekad, kuuest telekast kolmel olid värvid tuksis (ehk pilt oli kas roheline(1) või punane(2)) ning neist kolmest, millel värvid korras oli, kahel pilt jooksis ees (ülevalt alla nii, et ega see väga jälgitav polnud). Siinkohal tuli tõdeda äärmist õnne, et ühel hetkel peale õhku tõusmist ilmus välja jälle stjuardess, kes pakkus mulle võimalust istuda ühele vabale istmele, kus oli esiteks töötav laud ning teiseks, oli see koht suhteliselt lähedal terve sektsiooni ainsale korralikult töötavale telekale. Seega elu peaaegu nagu lill. Noh, kui välja arvata see, et esimene söök oli selline, et tundus gramm imelik oma olemiselt ja teise söögi ajaks oli selge, et igasugune söögiisu on läinud.
Üldiselt tagasi jõudes, et vahepeal oli alanud Hiinas koolivaheaeg, mis tähendas seda, et paviljon oli vähemalt topelttempos lagunema hakanud. Ees järjekorra aiad, sees seinapaneelid, tagaosas kõrvaklapid jne-jne. Ehk siis tuli otsast hakata paviljoni päästma. Samas, sellest siiski hoolimata on kõik peale tagasijõudmist ja puhkamist kuidagi parem, rahulikum ja mõnusam. Ilmselt oligi see puhkus täiesti õige otsus, kuna enne seda tundsin kuidas iga pisemgi asi kas ajas masendusse või siis just ärritas. Nüüd aga võib nii mõndagi lollust pealt vaadata ja suhteliselt rahulikult käega lüüa ja rahulikult mõelda, et kuidas asi jälle korda teha.
Peale tagasi tulekut olen teinud nüüd jälle ka ühe retke linnast välja. Sedakorda sellisesse linna nagu Xitang. Muide, selles linnas filmiti mõned stseenid filmist Mission Impossible 3. Tõsi, seal filmis väideti, et tegemist on Šanghaiga, aga noh, mis seal ikka. Nimetame seda kunstiliseks ebatäpsuseks J. Igatahes, tegemist oli järjekordse veelinnaga ning ääretult mõnusa kohaga.
Peale Xitangis käiku jõudsid meile EXPOle esinema ka rahvatantsijad Järvamaalt. Tegemist oli hästi toredate ja positiivsete noortega, tänu kellele oli ka meil, paviljoni personalil jälle natuke lõbusam siin olla. Kuna nende esimene esinemisõhtu Euroopa väljakul jäi korraliku paduvihma tõttu ära, siis otsustasime selle esinemise teha hoopis Eesti paviljonis sees. Ühe platvormi pealt said kiirelt põrsad nurka lükatud ja oligi tantsupõrand valmis missugune. Kogu sellest trallist sai tehtud ka Reporterile järjekordne videoklipp, mida võib vaadata klikkides siia:
http://www.reporter.ee/2010/07/09/eestlased-viisid-hiinasse-tuljaku-ja-said-naha-disainiimet
Selle klipi lõpuosas on meie sisedisaineri Andres Labi poolt ka mõnus ülevaade sellest, kuidas Hiinas sisedisainile lähenetakse. Ütleme nii, et osad lahendused võtavad meid, eurooplasi, ikka suhteliselt keeletuks. Aga vaadake ise täpsemalt. 
Rahvatantsijate siinoleku viimasel õhtul otsustasin, et lähen nendega koos õhtul hotelli ja istub ning ajab niisama veel juttu kuniks võimalust on. Kuna päev oli järjekordselt kiire olnud, siis selleks ajaks kui nende hotelli lähistele jõudsin, olin ma ikka kapitaalselt näljane. Mõtlesin, et lähen hüppan Macist läbi ja kraban kiirelt midagi süüa, aga Maci poole sammudes jäi mulle teepeale ette üks nö ööturg või kuidas iganes seda nimetada. Nimelt oli ühe tänavaristi peale kokku tulnud ca 10 jalgratast, mille igaühe tagaosa peal oli püsti pandud köök. Mõnel lahtine grill, mõnel wok pann, kuidas kellelgi. Kiire pilk sealsele valikule otsustas minu selle õhtu menüü. Nimelt ühe ratta pärakäru pealt müüdi põhimõtteliselt praetud pelmeene ja need sunnikud nägid nii neetult head välja, et igasugune maci toidu mõte oli peast hetkega pühitud. Läksin siis müüjale juurde ja palusin omale kõigepealt 5 pelmeeni, siis aga parandasin end kiirelt, et tegelikult ikka 10. Sai nende eest siis 10 RMB makstud ning tikuga neid karbist süües sammud hotelli poole seatud. Hotelli ukse ette jõudes tuli aga tõdeda kurba tõsiasja, et pelmeenid, mis osutusid parimateks, mida üldse elus olen saanud, olid otsas. Seega, kannapööre ning tagasi müüja juurde. Sedakorda oli tellimuseks 20 pelmeeni. Saak käes sai jälle sammud hotelli poole seatud. Ukse ette jõudes tuli tõdeda, et neist 20′st oli alles alla 10. Igaks juhuks jätsin need söömata, et neid ikka teistele ka pakkuda.
Peale seda kui järvakesed esimese maitse suhu said oli kõigil tungiv palve, et “vii meid ka sinna”. No mis seal ikka, moodustasime korraliku ekskursioonigrupi ning suundusime tagasi toidu müüjate poole. Minu jaoks oli see siis juba kolmas trett. Kahjuks olid pelmeenid otsas (wonder why ). Aga järvakestele sai selle asemel lastud teha erinevaid nuudleid, riisi, kana ja kaheksajalgu grillida jne. Tulemus, kõik kiitsid ja kirusid, et kus ma küll kõik need päevad varem olen olnud.
Aga tegelikult ongi nii, et päris tihti on tänavatoit siin täiesti suurepärase maitsega. Kes iganes Hiina satub, ärge peljake. See on täiesti elamus. Ärge laske end tänavarestoranides häirida sellest, et nii koka kui ettekandja valge põll oli viimati valge siis kui seda kandis tema vanaisa. Toidu maitset see ei mõjuta.
08.07.2010
Väike fotomälestus puhkusest
Mõtlesin, et kuna eelmine postitus sai täiesti kuiv tekst ilma ühegi pildita, siis teen enne uuesti Hiina juhtumiste ja olude juurde jõudmist veel ühe postituse Eesti kohta ning sedakorda siis koos väikse pildimaterjaliga. Nagu Kroonika vanasõnagi ütleb, “üks pilt on rohkem väärt kui 1000 krooni” (ei, tegelikult ma ei tea Kroonika hinnakirja, ning ….hmm, kuulge, kas see ikka ilmub veel?).
Nagu varemalt kirjutatud sai, siis puhkuse tingis osalt kindlasti ka kerge ületöötamine seoses paviljoni tööle saamisega, aga peamiseks ajendiks oli siiski Aigi lõpetamine.
Värske tehnikateaduste magister J
Aga nagu karta oli, siis tegelikult oli mul lõpetamas seal tuttavaid kohe hulgim:
Tanel
Kersti
Madis
Kristi
Anne
Mailis
Ei, tegelikult pole Mailis üldse kuri. Ta lihtsalt üritas kurja nägu teha.
Õnnitlejaid oli igasuguseid 
Lihtsalt üks väga lahe lillekimp.
Koos Magistriga
Edasi sai käidud tehtud üks väike päevane Lõuna-Eesti ringreis. Üldiselt ma arvasin, et see osa Eestimaa nurgast on mul päris kenasti läbi käidud, aga tühjagi. Leidsime isegi ühe linnuse, millest mul aimugi polnud.
Pärast sai tehtud ka tiir läbi Vastseliina laadalt. Täitsa mõnus laadakogemus oli. Polegi ammu ühelgi käinud (jah, ma tõesti olen üks neist vist 7′st Eestimaa inimesest, kes näiteks pole Hauka laadal kunagi käinud).
Vahepealsetest sündmustest väga pildimaterjali polegi ja uuesti üle kirjutada nagu ka suurt mõtet ei näe. Seega teeks nüüd kiire põike oma väikse reisu lõppu ehk siis Jaanipäeva.
Alustatud sai seda Haabneemes imeilusa ilmaga, ning kuna päike siras mõnusalt siis oli otsekui kohustuslik minna varahommikul Paati ja võtta seal ette üks mõnus jäätise prots. Täiesti ideaalne algus ju suvepäevale J Ning siis ka väike jalutuskäik Viimsi Vabaõhumuuseumis. See oli tõeliseks kontrastiks Šanghai suurlinna elule. Seal kohe tundsin kuidas vaim puhkas ja sealt lahkumine muutus iga murul astutud sammuga järjest raskemaks.
Peale seda sai ettevõetud väike autosõit ning järgmiseks kohaks oli juba Sameli, Kadri vanemate suvila. Seal sai Jaanipäeva veedetud ka aasta tagasi ning kogu see mõnus seltskond lihtsalt pani mind tahtma sinna ka see aasta tagasi minna. Ning otse loomulikult ei pidanud selles valikus mitte grammigi pettuma. Korvpall, võrkpall, golf, sulgpall, lõke, PALJU grill liha ja mis peamine…. Suurepärane seltskond.
Tagasi sõites jõudsime ühele õige huvitavale teelahkmele. Tõsine otsustamise koht igatahes!
25.06.2010
Puhkus seljataga, kas ka patareid laetud said?
Niih, istun hetkel Moskvas Shermentjevo lennujaamas ning ootan oma tagasilendu Šanghaisse. Seljataga on 8 päeva puhkust Eestimaa suves. Sedakorda oli see Eestisse tulek väga paljude jaoks üllatuseks. Kindlasti oli reisi üks eesmärk puhata end natuke välja kogu sellest hullumajast, mis Hiinas viimasel ajal on toimunud, aga seda oleks saanud teha ka näiteks Hiinast kuhugi Taisse vms soojale rannale lennates. Isegi rahakott oleks seda palju parema meelega heaks kiitnud, aga mõtted olid sedakorda teised. Põhjus, miks just nüüd ja miks just Eestisse see puhkusereis sai valitud oli see, et Aigil oli magistriõpingute lõpetamine. Nii ma alustasingi 16. Juunil reisi Eesti poole, et arvestuslikult kell 3 öösel 17 juuni hommikul Tartus olla. Tõsi, kohalejõudmine jäi natukene venima kuna järjekordselt suutis lennufirma mind ebameeldivalt üllatada. Olen käesoleval aastal nüüdseks kolm korda edasi-tagasi Hiina vahet lennanud. Kolmest kahel korral on pagas kaduma läinud! Statistika ütleb, et ei tohikski enam nagu üllatuda, aga näe, üllatun ikka. Igatahes sedakorda olid asjalood suhteliselt ebameeldivad sellega seoses kuna praegu on minu alaliseks elukohaks siiski Hiina, siis ega mul Eestis õigupoolest olegi midagi võtta. Kaduma läinud kohvris oli tutt-uus ülikond, mille esimene kandmise kord pidigi olema see lõpuaktus 17′da keskpäeval, aga kandmata ta jäigi. Kuna kadunud pagasi paberite vormistamine võttis omajagu aega, siis seetõttu jõudsin ka Tartusse loodetud kella 3 asemel tund aega hiljem kell 4 hommikul. Vastu oli mulle tulnud kunagine kursavend Martin oma Porschega. Täitsa mõnus oli üle pika aja jälle rooli istuda. Üks harjumatu erinevus Hiina ja Eesti (tegelikult ka Läti) vahel mida kohe tähele panin oli see, et siinkandis ei lähe ju pimedaks. Šanghais on hea lihtne. Kunagi kella 20 ja 21 vahel õhtul tuleb keegi hea kodanik ja lülitab õues tule kustu ja nii ongi. Siinkandis aga on praegu terve öö valge väljas. Oleks veel gramm valgem poleks tulesid vaja autol kasutadagi.
Igatahes minu jaoks algas neljapäeva hommik Tartu Kaubamaja külastusega, sest reisinud olin ma spordijalatsites, lühikestes pükstes ja spordisärgis. Pole just päris see vorm, millega minna värsket magistrit õnnitlema. Kokku läks see lõbu kõik maksma ca 3000.- EEK (päris uut ülikonda ostma ei hakanud, aga viisakama riide selga küll). Eks nüüd näis, mis kindlustus selle kohta ütleb. Eravestlustest on jäänud kõlama variant, et ei maksta midagi kinni. Seda lihtsalt põhjusel. Olen Eesti kodanik, kindlustus on ostetud Eestist, seega olin ma koju tulemas ning järelikult oli mul kodus kõigest varukraam olemas ja pole põhjust kurta kui kohver hilineb kaks päeva. Eks näis, kui see nii peaks ka minema, siis esinen küll üleskutsega Eesti kindlustusfirmasid vältida. Eks näis.
Küll on hea, et inimesed on oma harjumuste orjad. Kui ollakse harjunud igasugu teateid ja kutseid ühtedele kindlatele inimestele saatma, siis tehakse seda ka siis kui tegelikult teatakse, et inimene on teisel pool maakera. Täpselt samuti saatsid Kaimo ja Pii ka oma ühise peo (Kaimo kraad ja Pii lähenev vanadus) kutse mulle mailile. Nende üllatuseks juhtus sedakorda aga nii, et mis sest, et pidin kaugel-kaugel olema, ilmusin tunnike pärast kutsel märgitud aega ukse taha. Arvestades seda kuidas Kaimo mul ukse nina ees peaaegu uuesti kinni lõi, siis üllatus läks asja ette. Ülimalt mõnus õhtu oli, sai nähtud paljusid häid sõpru, keda polnud juba üle kahe kuu näinud. Äärmiselt lõõgastav õhtu! Istusime mõnda aega Kaimo juures ja siis siirdusime ühiselt klubisse Maasikas. Seal oli veel üks meeldiv kohtumine. Kristina oli samuti tulnud omal väikevenna lõpetamise puhul Eestisse ning just sel õhtul otsustas ka koos õe ja vennaga tulla Tartu ööelu väisama. Mõnus!
Edasi sai natuke hinge tõmmatud ning siis võtsime Aigiga ette “Tunne kodumaad” ringreisi. Kõigepealt Tallinna, kus pidasin puhkusest hoolimata maha ühe töise ja vägagi informatiivse koosoleku ning peale seda maandusime mul sugulaste juurde Haabneeme. Enne Mardi juurde jõudmist käisime veel poest läbi ja sai võetud kaasa paar lihatükki, et oleks õhtul midagi hammustada. Millegi pärast nii Aigi kui Mart arvasid, et ma läksin natuke lolliks, aga tegelikult sai see ostetud 2,5 kilo liha kiirelt otsa. Ilmselt oli asi selles, et see oli minu selle aasta esimene grill-liha sats. Igatahes järgmisel päeval käisime Eha-Kai uuest töökohast Rannarahva muuseumist läbi ning käisime sõime Paadis jäätist ning sellega oligi kell juba piisavalt kaugele saanud, et oli aeg seada autonina Viitna poole. Nimelt oli eelmisest aastast juba jäänud väga hea ja soe kogemus sõber Aleksanderi ämma-äia suvilast. Tegemist tõesti on kohaga, kus Sind kiirelt võetakse omade sekka ning tunnedki end vabana ja mõnusalt. Sai korvpalli mängitud, sai võrkpalli mängitud, sai sulgpalli mängitud, sai golfi mängitud, sai grill-liha söödud ja mis peamine, suurepärases seltskonnas aega veedetud.
Sai ka Tõraveres vanemate juures käidud. Üllatus oli see, et terve Tõravere asula on vahepeal üles songitud. Ja ikka korralikult! Aga sellest hoolimata, hea oli maal olla.
Ning selle suurepärase puhksenädala lõpetuseks. Tänane äratus oli kell 6 hommikul ning Aigi tõi mu Riiga lennuki peale ära. Põhimõtteliselt terve Riia-Moskva otsa suutsin suhteliselt kenasti maha magada, loodame, et järgmise lennuga läheb samahästi. Ning homme poolest päevast olen juba jälle Eesti EXPO paviljonis tööl… Loodame, et patareid on laetud saanud. Vähemalt tunne on küll hetkel selline.
Ning kõigile neile, kes räägivad et “Puhka Eestis” loosung mõtetu on. Te ei oska lihtsalt hinnata seda, mis olemas on. Sõitke natuke mööda oma kodumaad ringi, vaadake sinist taevast ja mõelge, et suurlinnades on see sudust hall. Tundke jahutavat kuiva õhku paitamas ja mõelge, et mujal võib olla kas külm või neetult palav ja niiske. Hingake oma kopsud värsket metsa või mereõhku täis ja mõelge, et mujal võib seda värsket õhku asendada heitgaasid. Sõitke mööda väikeseid käänulisi Eesti teid, ja tundke rõõmu, et ümber ei ole betoonist kõrghooned.
Olge õnnelikud ja nautige suve!
05.06.2010
Noniih, vast natuke rahulikumad ajad on saabunud
Vaatasin just järgi, eelmine postitus sai tehtud 10. Mail. Peaaegu täpselt kuu aega tagasi ja see jäigi mul mai kuus ainsaks postituseks. Põhjus väga lihtne – paviljoni käima jooksmine on olnud hullumeelselt kiire ja töörohke aeg. Paar päeva tagasi just tegin arvutusi ning jõudsin järeldusele, et mai kuus tuli mul natukene üle 400 töötunni. Siinkohal väike võrdlus, et normaalseks töökuuks arvestatakse 160 töötundi. Seega, sai ühe kuuga tehtud ca 2,5 inimkuud tööd. Kui niimoodi pikalt jätkata siis pole nõukaaegne loosung viisaastak nelja aastaga mitte mingi probleem. Kuna aeg on olnud kiire, siis väga detailset ülevaadet ei suudagi anda. Esiteks kuna on osadest sündmustest piisavalt palju aega möödas ja teiseks, ega peale töö väga pole midagi siia kuusse ka mahtunud. Seega pigem tooks mõned kõrghetked ja “kõrghetked”. Praeguseks olen ma nüüd järjest siin olnud juba peaaegu kaks kuud täis, ning kui siia juurde liita jaanuari 2 nädalat ning märtsi veel üks nädal, siis varsti võime rääkida juba kolmest kuust. Ning IKKA suudavad hiinlased mind üllatada.
Mõned väljavõtted siis raamatust “Eestlaste uskumatud seiklused Šanghais”.
Hiina tsensorid koostöös tolliga pidasid kinni ja keelasid ära Arvo Pärdi ja Metsatöllu muusika. Nimelt oli meil Eestist merekonteineris siiapoole külalistele kingituseks teele pandud kogus Arvo Pärdi, Metsatöllu ja teisi Eesti muusika plaate. Kõik vastavalt kohalikele nõuetele. Kenasti saatsime kalli lennupostiga igast plaadist, raamatust või mis iganes muust teosest koopia Hiina võimudele tutvumiseks ette, et ega ometi midagi keelatut pole. Mitte mingit negatiivset tagasisidet Hiinast ei tulnud. Seega panime Eestist märtsis õnnelikult kogu kraami konteinerisse ja siiapoole ulpima. Nüüd 10. mail jõudis konteiner kohale, arvestasime, et kuni nädal on asi tollis kontrollis kinni ja nädal hiljem siis ootasimegi, et kogu kraam meile paviljoni toodaks. Mitte mingit ohumärki kuskilt ei tulnud. Jõudis kraam kohale, aga kui võrrelda teele pandud kauba nimekirja ja kohale jõudnud kastide arvu, siis need erinesid nagu siga ja kägu. Kaduma oli läinud muusika, osa kohvist, osa kinke alkoholist jne. Hakkasime siis uurima, et mis ometi juhtunud on. Kohvi ja alkoholi kohta olid kirjeldused suhteliselt segased ja ega ma väga sellesse ei süüvinudki kuna cargo polnud otseselt minu vastutusala ning mul oli oma ülesannetes piisavalt tegemist. Samas pälvis siiski minu tähelepanu muusika kadumine. Peale seda kui Eric ja Toomas olid käinud tollis kisa tegemas hakkas vaikselt info liikuma. Mis siis selgus? Selgus, et Arvo Pärdi muusika on Hiina jaoks liiga religioosne ning Metsatöllu plaadil ühes loos, üks rida solvavat hirmsasti Türgi rahvast. Täpsemalt oli see osa siis selline: “Traas, traas, tri kali!/Vatsat let lusilsja mina/olin soldat rädavoi,/lasksin püssist välja tina/türgi silmi, oi, oi, oi!” Ahaa, lisaks jäid tolli kinni ka Baltic Toursi tühjad CD toorikud. Põhjendus, tsensuur ei suuda kontrollida plaatidel olevat infot. Ning kõigi võimalike katsete kohta midagi seletada teatatakse tuimalt, et “Me ei vaja teie selgitusi”. Proovid seletada, et Pärt on maailmas tunnustatud muusik. Ei kuulata. Püüad kaitsta Metsatöllu muusikat. Ei kuulata. Proovid seletada, et plaadid ongi tühjad ja seal polegi infot mida kontrollida. Ei kuulata.
Samas on tore teada, et hiinlased ei kiusa taga siiski eestlasi. Nimelt sellist jaburust peavad kahjuks taluma ka teised riigid. Näiteks Soome paviljon mure on, et hiinlased käsevad ümber kirjutada “Muumipapa ja meri” näidendi. Põhjendus, hea ja halva rollid pole piisavalt selgelt eristatavad. No krt, kas tõesti ei või lasta vaatajal natukenegi ise mõelda?
Mis veel? Paar päeva tagasi tuli siis olukord, kus tuli esimene külastaja paviljonist jõuga välja visata. Nimelt otsustas üks “vahva” pere, et kõige õigem koht oma poja pissitamiseks on meie paviljonis SEES vastu Suletud Ala või siis nimetame teisiti VIP ala ust. Kui üks meie giididest läks tegelasi korrale kutsuma, siis nagu ma aru sain teda lausa tõugati, et kuidas ta julgeb nende poega selliselt tähtsalt tegevuselt segada. Kuna perepapa oli ennast nii täis ja kukkus giidide peale karjuma, siis tuli Berit taha ruumi mind appi kutsuma. No siinkohal polnud mingit pikka juttu. Läksin ette ja kõigepealt viitasin käega, et nüüd on aeg kiiremas korras lahkuda ning kui perepapa seepeale mind tõukas siis oli asi otsustatud. Papal käsi seljataha ja sai ta väljas eskorditud. Mamma koos pojaga tulid ise suure karjumise saatel. Palusin ühel meie giidil tõlkida, et kui ma neid peaksin meie paviljonis veel korra nägema, siis kutsume politsei ja laseme nad arreteerida. See neid hetkeks ehmatas aga kui selja keerasin ja paviljoni tagasi jalutasin siis tuli papa, kelle uhkus oli ilmselgelt oma naise ees põrmustatud, mulle jooksuga paviljoni sisse järgi ja karjus veel midagi. Kui ma seepeale järsema sammu tema poole tegin ja korra jalaga kõvemini vastu maad lõin siis ta sai õnneks aru, et sedakorda poleks asi enam viisaka välja eskortimisega piirdunud. Sedakorda oleks ilmselt tegelase hoopis paviljoni sisse toonud ja kuhugi taha ruumi politseid ootama pannud.
Kusjuures, minu hämmastuseks, pere kohta kes oma ilmselt ainukest last, niimoodi kaitseb, nad tegelikult absoluutselt ei hoolinud lapsest. Laps kuulates kuidas mõlemad tema vanemad mingi võõra onu peale lõugavad nagu pöörased hakkas ühel hetkel vaikselt nutma ja lõpuks jooksis minema. Kui ma siis üritasin näidata käega, et kuulge, teie laps lasi jalga, siis see ei huvitanud neid mitte grammigi. Alles jupp aega hiljem jõudis emale pärale, et võib-olla pole päris õige lasta emotsionaalselt erutatud väikest last omapead mööda EXPOt, kus on kitsal alal koos sadu tuhandeid inimesi, ringi jooksma.
Vat see on see kuhu jõutakse kui rakendada ühe lapse poliitikat. Vanemad on nii ülikaitsvad oma lapse suhtes, et lapsel ongi absoluutselt kõik lubatud. Ükspäev alles nägin metroos kuidas laps oli emal süles ja tagus jalaga mingit kõrvalseisvat reisijat selga. Ema ei teinud märkamagi. Ja ongi, lastel on siin kõik mõeldavad ja mõeldamatud sigadused lubatud, sest nad on ju PERE AINUKESED.
Hiljuti juhtusin ühel õhtul siit EXPOlt koju EXPO külla bussiga sõites juttu ajama ühe noormehega Zimbabwest. Teemaks oli hiinlaste ebaviisakus, harimatus ja tegelikult ka rassism. See noormees rääkis oma kogemusi Aafrika ühendpaviljonist. Seal on nimelt enamus Aafrika riike kõik ühes paviljonis koos, igaühel omal boks. See noormees kurtis, et neil on ikka päris põrgu lahti. Hiinlased ronivad üksteisel seljas, üle piirete jne-jne. Siinkohal pidin kõigega nõustuma, sama toimub kõikjal, pole nemad mingi õnnetu erand. Kui aga meil siinpool on üldiselt ikka nii, et kui eurooplane tuleb ja midagi keelab, siis nii ka on, siis aafriklaste puhul see nii pole. Neid lihtsalt ei kuulata. Nende puhul tulevad eriti vanemad inimesed juurde, vaatavad, katsuvad ning on olnud ka väidetavalt juhuseid kus on üritatud tumedat nahavärvi maha hõõruda. Ilmselt on kahtlus, et pole ikka tegemist päris tumedanahalisega vaid on äkki mingi kohapeal võõbatud variant.
Ning siia lõppu siis väike tänane seiklus. Tuli üks meie giididest minu juurde, et väljas on fassaadi lambid lõhutud. Täpselt aru ei saanud, et mismoodi need lõhutud olla saavad aga mis seal ikka. Lähen ja vaatan. Niipea kui õue sain sai pilt ka selgeks. Nimelt on meil paviljoni ees metallaiad, et korrastada ja organiseerida paviljoni siseneda soovivate inimeste järjekorda. Küll aga olime teinud selle juures väikese valearvestuse. Sildi, et “meil ei ole templit” olime pannud aedade vahel ca 20 sammu sissepoole sissepääsust. Ehk siis inimesed tulid sisenesid järjekorda kõndisid seal natuke jõudsid sildini, pöörasid ümber ja hakkasid välja jalutama, aga siis tuli pöörde koht ning selle asemel, et viimased 10 sammu astuda kenasti ja järjekorrast välja saada. Selle asemel otsustati ennast aia ja fassaadi vahelt läbi pressida, sellisest ca 20cm pilust. Selleks tuli neil astuda fassaadi külge kinnitatud metallkonstruktsioonile ja seal sees olevatele valgustitele. Ja niimoodi oli lampide peal trambitud niikaua kuni ühel hetkel kogu konstruktsioon järgi andis ja ära lagunes. Oleks see siis neid hoiatanud või mõtlema pannud. Ei! Lambid koos konstruktsiooniga maas ja ikka trambitakse otsas. Kui ma siis korra häält tõstsin, siis vaadati mulle otsa umbes pilguga, et “MIS!? Tahad öelda, et ma midagi valesti teen või?” Omal silmad pärani peas ja kahe jalaga lambi otsas seismas. Ajasin siis tegelased minema lambi otsast ning hakkasin asja parandama ning aedu ümber korraldama. Selle käigus avastasin, et viimase 2-3 päevaga on ära varastatud ca kolmandik aedu üksteise küljes koos hoidvatest kettidest. No krt, kellele ja MILLEKS neid veel vaja on? Hetkel on plaan minna poodi ja osta mõni KILO plastik grippe. Kõige tugevamaid ja kõik asjad kas maa või maja külge grippidega kinni tõmmata. Vast niimoodi püsivad asjad alles.
A, ja siis sellest templimaaniast siin. Eile lugesin kohalikust EXPO lehest, et osad paviljonid on samuti lõpetanud juba templite jagamise. Põhjus on selles, et kohalikud tulevad templeid nõudma näiteks korraga SAJASSE EXPO passi. Ise olen seni meie paviljonis näinud rekord vast mingi 20-30 passiga tegelast kes lootis, et saab kõigisse templi. Ning loomulikult kukkus giidi sõimama kui see keeldus. Mis sest, et meil on selge silt väljas, et maksimum 3 templite per inimene. Nüüd aga lehest lugesin, et teistes paviljonides on külastajad templite pärast giide lausa rünnanud. Ning väidetavalt on Soome paviljonis inimesed templi sabas omavahel kaklema läinud järjekorra koha pärast. Täna käisin võtsin oma lõunasöögi Burger Kingist, minu ees oli järjekorras üks vanapaar. Jõudsid letini, siis esimene küsimus müüjale oli: “Kas teil templit on?” No mida põrgut, Sa oled kiirsöögi kohas ja Sa küsid TEMPLIT! :s Kui müüja siis teatas, et templit pole, siis vanapaarike valjuhäälselt jageles umbes minuti omavahel ja siis tellisid alles süüa. Seni kogu järjekord ootas.
Ahaa, miks need templid siis nii olulised on? No seni olen meil hiina giidide käest kuulnud, et neid tembeldatud EXPO passe müüakse netis.
Üleeile õhtul võtsime kõik põrsad korraks lahti ja võtsime neist välja kõik hääletussedelid, et eile korraldada siis meie esimene kultuurireisi loosimine. Panime kenasti hunniku kotte, kuhu sedeleid laduma hakkasime kahe põrsa vahele maha, keerasime need samad põrsad külili ja hakkasime askeldama.
Astus sõnagi ütlemata juurde hiinlane, võttis meie kotihunnikust omale koti ja proovis minema jalutada. Loomulikult see tal läbi ei läinud. Aga no pagan, siin ongi nii, et isegi kõrval seismisest ei piisa. Kui asi naela või mingi muu purunematu asjaga (meelega ei ütle, et kett, sest ketid varastatakse ära) maa või seina küljes kinni pole, siis see ka ära varastatakse.
Oeh, sai end nüüd vähe välja elatud. Vast on võimalik järgmisele lõhkujale või kallile külalisele, kes midagi võõrast tasku üritab pista, seekord naeratada.
10.05.2010
Paviljon on nüüd siis käivitatud
Minu eelmisest blogi postitusest on möödas täpselt kaks nädalat. Tegemist on olnud üle mitme aasta vist kõige kiirema ja kohati ka kõige närvilisema kahe nädalaga minu elus. Ütleks lausa, et “noorusaeg” tuli meelde. Numbrites võiks kokkuvõte välja näha umbes selline, et viimase kahe nädala kohta on une rekordid ühelt poolt 9 tundi (1 öö) või siis teiselt poolt 2 tundi (samuti õnneks ainult üks öö). Keskmine öine unehulk jääb siiski vahemikku 4 kuni 6 tundi. Need pikemad, kuue tunnised uned on hakanud tekkima see nädal. Eelmine nädal sellist luksust päris omale lubada veel ei saanud.
Kuigi aeg on olnud pingeline ja väsitav on sellesse mahtunud ikka piisavalt palju komöödiat, teatrit ja huumorit, et kokkuvõttes on kaks varianti. Kas ennast lolliks vihastada või võtta ja lihtsalt naerda olukorra üle ja proovida kõigest üle olla. Mingi hetk jõudsid siia Tauno, Marko ja päev hiljem ka Ago, kellega koos pidime siis suuresti kogu paviljoni tehnika püsti saama. Mehed olid siin, aga mida polnud oli tehnika. Mida päev edasi seda rohkem närvid omal ja ka teistel krussi keerdusid, kuni ühel hetkel tuli kauaoodatud teade, et “täna öösel peaks cargo jõudma”. Algul oli jutt, et cargo jõuab õhtul. Nooh, passisime siis seltskonnaga täis lahinguvalmiduses kruvikeerajad vööl kuni mingi kella 2ni öösel kuni öeldi, et vist tuleb ikka vastu hommikut. Lubati helistada, arvati, et kunagi kella 6 ja 7 vahel tuleb kaup. Kella 6:30st olin klõpsti üleval ja saatsin hiinlasest töödejuhatajale esimese SMSi, et kas on kauba kohta uudiseid. Vaikus.
Poole tunni pärast uus SMS. Vaikus. Poole tunni pärast uus SMS. Vaikus. Poole tunni pärast uus SMS. Vaikus. Umbes kella 8:30 paiku helistas Allan, et “Start! Kaup on kohal” Ning tõepoolest siis sai starditud ning järgnes TÕSINE tööpäev. Kunagi öösel otsustasime Taunoga, et teeme väikse pausi. Jalutame poodi ja toome teistele midagi juua. Kuna vahepeal oli EXPO alal kõik poed kinni pandud, sest kell näitas juba järgmist päeva…. Paviljoni avamise päeva! Seega pidime suunduma EXPO alalt väljapoole. Kahekesi kolme kilekoti täie joogipurkidega (1 terve kotitäis RedBulli) tagasi EXPO alale jõudes tabas meid ebameeldiv üllatus. Nimelt olid kohalikud turvad otsustanud, et kella 00:00 ja 02:00 vahel kedagi EXPO alale sisse ei lubata. See aga meile ei sobinud kohe mitte, sest iga hetk oli arvel ning kell tiksus paviljoni avamisele välisminister Paetiga armutult järjest lähemale. Sai üritatud inglise keeles turvadele läheneda… väga suur edu meid ei saatnud. Õnneks ilmus hetk hiljem justkui maa alt välja üks lätlane, kes täiesti soravalt hiina keelt rääkis. Koos temaga hakkasime siis teatrit etendama. Tema karjus ning kargas ühe jala pealt teisele ja tegi nägusid, mis oleks iga lapse ära hirmutanud. Mina piirdusin karjumise ja sõimamisega. Tulemuseks oli see, et saime ühe suurema ülemuse väravasse meie juhtumiga tegelema.
Kuna tundub, et siin riigis mõjuvad hästi tiitlid, siis viimases hädas lasin need mängu. Palusin lätlasel otse kõike mida ütlen tõlkida. Ja teatasin siis, et olen Eesti paviljoni tehnikadirektor ning mõne tunni pärast tuleb meil riigi välisminister paviljoni avama ja selleks ajaks on vaja kõigega valmis saada. Ning uurisin, et kas see turva on nii kõva mees, et tuleb hommikul isiklikult välisministrile seletama, et tema ongi see tähtis tegelane kelle pärast paviljon õigeks ajaks valmis pole. Sellise väite peale oleks see turvamees nagu natuke kokku kuivama hakanud. Järsku polnudki enam nii õhku täis ja suur. Kuna ta siiski endiselt polnud veel nii väikseks kahanenud, et temast mööda oleks saanud siis tuli veel kurjemad ähvardused taskust välja koukida. Ühel hetkel keeras nimelt kogu turvade armee meile selja ja sõnagi lausumata marssisid minema. Sai siis lätlasel palutud kiirelt jällegi tõlkida ning tema vahendusel nõudsin, et kes iganes neist ninamees on tulgu kohemaid tagasi väravasse, et ma ei ole temaga lõpetanud. Seepeale pööras see ninamees suht vastumeelselt end ümber ja tuli tagasi meie juurde. Siis hakkasin talt nõudma, et näidaku oma töötõend aga välja, kirjutan numbri üles ja esitan hommikul esimese asjana peale ebaõnnestunud paviljoni avamist ja ministri pahameele alla sattumist ametliku kaebuse. Tundub, et sellega tabasin ma tema hella kohta. Kui ühes lauses oli niipalju vägevaid sõnu koos nagu: töötõendi number, minister, avamine, ebasõbralik käitumine, EXPO büroo, AMETLIK KAEBUS, siis selle vastu turva enam ei saanud. Hetkega tõmmati õlad koomale ja töötõend peideti põue nii sügavale, et natuke veel ja see oleks ilmselt seljapealt nähtavaks saanud. Tulemus oli igatahes see, et meid lubati turvaväravast läbi. Aga sellega ka asi piirdus. Seespool teatati, et oodata tuleb, et nüüd tuleb päris kõrge ülemus. Hetk hiljem sõitiski kohale vilkuriga jalgrattal üks kergelt korpulentne politseinik, tõmbas elegantse liigutusega oma ratta hargi peale seisma nagu vilunud Harley omanik ja tuli uurima, et mis värk siis on. Kõik osapooled selgitasid ära oma nägemuse mille peale politseinik tegi turvadele paar etteheitvat märkust selle kohta, et pole me mingid terroristid vaid tavalised poisid, kes peavad tööd tegema ja kes on nagunii väsinud juba. Ainuke nõue oli see, et pidime igast kilekotist ühe joogi avama ja tema nähes seda jooma. See kõrgelt teaduslik protseduur läbi viidud võisime paviljoni poole siirduda. Töötasime vist mingi kella 5ni hommikul, siis kolisime kaheks tunniks korterisse magama, et hetk hiljem veel viimasteks ettevalmistusteks tagasi paviljoni minna.
Viskan siia vahele mõne pildi ka paviljoni tehnika paigaldusest:
[PILT]
Kogu see paviljoni tehnika paigaldus on ka olnud selline, et ei teagi kas nutta või naerda. Katsun siia hästi lühidalt kirja panna mõned faktid. Näiteks ekraani kõrvalised kõlarid. Markol olid olemas spetsiaalsed poltidega kronsteini kinnitatavad kinnitused. Andis siis need kinnitused, poldid, mutrid, seibid ja mutrivõtme ehitajale üle. Näitas liigutuse ära, mis vaja teha. Hiinlane naeratas, noogutas ja hetk hiljem oligi kõik kenasti….. kinni KEEVITATUD :s.
Või siis näiteks, mustale või hallile seinale paigaldati valged pistikupaneelid. Kui selle kohta märkuse tegid, et nagu ei sobi väga, siis hetk hiljem oli üks töömees suure pintsliga neid vastavalt kas mustaks või halliks võõpamas. Aga noh, nii nagu pintsliga ikka, ega see kõige täpsem töö just pole. Arvuti ja telefonivõrgu pistikupesade katted olid pärast värviga kinni liimitud, seinalülitid olid omavahel kokku liimitud, kliima paneelil olid nupud omavahel kokku liimitud, ning tagatipuks ekraan ka pooleldi üle võõbatud. Aga ise olid nad väga rahul.
Seminari ruumi 4st VGA kaablist suudeti tööle panna tervelt 1. Teise korruse näituse alal neljast data kaablist parim oli selline kust pistikust pistikusse jõudis signaal kaheksast traadist viie kaudu. Ülejäänud kolmel aga ainult kolme traadi kaudu. Alumise korruse demokeskuse seinal ei suutnud nad esimesel katsel ühtegi telekat paigaldada nii, et see loodis oleks. Kusjuures, me andsime neile loodi.
Tore oli ka see kuidas Tanel ja Steve õpetasid kohalikule Hiina IT tegelasele võrgukaabli testeri kasutamist. Tundub, et hiinlased polnud sellist aparaati elu sees varem näinud. Seletavad siis hiinlasele testril tulesid näidates: “One, two, three, four, five, six, seven, eight – good”, “One, two, three, …, five, six, seven, eight – bad”. Hiinlane võtab testeri enda kätte ja paneb vigase kaabli külge ja loeb: “One, two, three, fuck, five, six, seven, eight.” No mis ma oskan öelda, erialane kõnekeel oli tal omandatud.
Tellinguid, mille pealt jämedalt võttes poole miljoni eest tehnikat paigaldati (peaprojektorid), hoiti püsti käsitsi köite abil.
Kogu see tehnika panemise trall seljataga sai paariks tunniks siis koju magama mindud ning hommikul tagasi tuldud, tehtud viimased fine-tuningud ja asutud palvetama, et kõik töötaks.
Igaks juhuks sai enne Paeti tulekut korra kõik süsteemid tööle pandud ja loomulikult sai avastatud, et kui õhtul olime väljapääsu kohal olevatele ekraanidele pilti serveerivad projektorid mõlemad paika ajanud sentimeetri pealt, et ikka ekraanil servast servani pilt oleks, siis hommikuks oli üks projektor täiesti iseeneslikult pöördunud ca 30 kraadi ja nüüd näitas umbes peaekraanile pilti. Kuidas see juhtus… ei tea. Tõenäoliselt olid ehitajad tellinguid maha võttes kas ise veel käinud seal turnimas või siis lihtsalt tellinguid tõstes paugu pannud projektorile. No mis teha.
Kokkuvõttes sai paviljon siiski kenasti avatud ning põrsas, kuhu välisminister Paet oma soovituse postitas tegi meie kõigi kergenduseks täpselt õigel hetkel ka õige heli. Seega, paviljon on nüüd õnnelikult avatud. Peale avamistseremooniat sai veel viimaseid ettevalmistusi, heli ja videotehnika häälestusi tehtud, et kõik oleks järgmisel päeval EXPO enda avamiseks kenasti valmis.
Väike vaheviide ka sellele, et 30. Aprilliks oli siin EXPOl turvameetmed ikka meeletult karmiks aetud. Uskuge või mitte, aga igas põõsas oli mingil hetkel metalliotsijaga hiinlane peidus. Tõesti!
Siin on tõestus.
Need tehtud, sai suundutud omal korterit koristama kiirelt, sest kõik hetkel Šanghais viibivad eestlased olid võtnud plaani mulle õhtul külla tulla, kuna mul olevat linna parim vaade EXPO avamise tuleshowle, ning jah. Tõepoolest, seda mul ilmselt tõesti oli. See ilutuli, mis sel õhtul taevasse lasti, no… võttis sõnatuks. Ma pole just suupeale kukkunud tegelane, aga selle peale ei osanud tõesti mitte midagi öelda. Olen kuulnud isegi siin jutte, et see võis olla maailma võimsaim mis tehtud. Tont seda teab ning noh, pole ka vahet. Peamine on see, et see ilutuli kestis üle poole tunni minu meelest ning… seda oli PALJU.
Et siis selline tagasihoidlik ilutuli oli siin.
Järgmisel päeval algas EXPO, seda nüüd siis juba avalikkusele ja massidele, ning massid need tõepoolest olid. Esimesel päeval külastas meil paviljoni mingitel EXPO büroo hinnangutel ca 30.000 inimest ning seda on ikka kuradi palju. Seda oli palju rohkem kui keegi meist siin oleks eales suutnud ette kujutada.
Kuna avapäev juhtus olema just ka laupäev, siis otsustasime ära proovida kohe ka oma Laulvate Laupäevade projekti. Ning siin kohal müts maha Ants Lusti ja Veronika Portsmuthi ees. Ausalt, mina olin väga skeptiline kogu selle värgi suhtes alguses, et mingi koori karaoke. On siis sellist värki vaja. Raudselt keegi kaasa laulma ei hakka jne.
Nagu näha, siis see koorikaraoke värk osutus ülipopulaarseks. Ning ära kasutades seda, et Veronika ja Ants mõlemad parajasti ka siin olid, siis otsustasime, et proovime asja läbi harjutamise mõttes ka pühapäeval, noh ja sealt edasi juhtus juba nii, et tuli tööle teine vahetus, kes tahtis ka laulu proovida ja niimoodi ongi olnud, et oleme siiamaani iga päev laulnud ja ilmselt saabki meil nüüd siin iga päev laupäev olema. Ning kusjuures tuleb tunnistada, et kuna asi on lahe, siis kisub see ennastki iga päev ikka selleks kolmveerandtunniks üles laulma.
Esmaspäev, 3. Mai tõi minu jaoks järgmise tõsisema katsumuse. Nimelt oli algselt suures entusiasmihoos lubatud, et sel päeval teeme paviljoni suletud alas esimese reaalse äriseminari. Natukene siin maad kuulates võis aru saada, et see oli üks hullumeelne ning parajalt rumal lubadus nii vara EXPO alguses kohe üritustega pihta hakata. Enamik paviljone tegelikult rabelesid veel oma ehitusvigade ja muude probleemidega. Aga kuidas selle kohta öeldaksegi, et julge hundi rind on haavleid täis? Õnneks meiega nii ei läinud ning kokkuvõttes Tallinna Linnavalituselt saadud tagasiside põhjal olime lausa edukad. Omal oli küll kogu seminari ajal närv püsti, et kas ikka kõik läheb õnneks – läks.
Kohal ka ajakirjanik, kes kirjutas sellest seminarist vägagi positiivse artikli võrguväljaandesse EastDay, mis olla Šanghai suurim uudisteportaal, mida igapäevaselt loeb ca 40 miljonit inimest. Ning sealt levis see hetkega veel edasi 11′sse hiinakeelsesse meediaväljaandesse. Seega, ma arvan, et paviljonile on igati väärikas avapauk antud.
Ning nagu meil juba kombeks on siin, siis ka see seminar sai lõpetatud suure ühislaulmisega koorikaraoke formaadis. Seega siin ka väike meenutus pildis:
Niih, ja siia selle maratonpostituse peaaegu lõppe paneks ühe piltmõistatuse teravsilmadele.
Kas keegi oskab kommenteerida, et kui suured klaasid siin pildil kõrvuti on?
Ja nüüd vastus. Kõik kes pakkusid, et parempoolne on pool pinti ja vasakpoolne terve pint on punkti kirja saanud. Punkte annab välja The PorterHouse Brewing Co. (http://www.porterhouseireland.cn/lang/en/index/521). Kusjuures, poole pindi õlle hinnaks oli menüüs 35 RMB ja terve pint 65 RMB. Kui meile sellised klaasid lauda toodi siis nõudsin teenindajalt seletust, et mis värk see selline on. Tema seletada ei osanud miks see pint nii väike on. Kutsus hoopis floor-manageri, aga ega temagi targem olnud. Kutsus päris manageri. Manageril oli aga juba seletusi hunnikus J Esimene seletus oli see, et tõesti palun vabandust, et niimoodi juhtunud on, aga et kõigepealt saatis ta menüüd trükki ja siis läks alles poodi klaase ostma ja poes selgus, et terves Šanghais pole võimalik osta pindiseid klaase. Väikse kommentaarina minu poolt kõrvale, et kõik kohalikud õllepudelid, mis siin müüakse on 600ml suurused. Seega julgen selles pindise klaasi mittesaadavuses tõsiselt kahelda. Aga ok, et pole pindine klaas, on hoopis 0,5L. Mnjah, seepeale ma avaldasin talle arvamust, et ma olen piisavalt suur õllesõber, et ma võin talle kinnitada, et see klaas, milles nad mulle õlle tõid ei ole kohe mitte poole liitrine. Tegemist on 0,4L klaasiga. Tegelane tegi suured silmad ja uuris, et kas ma olen kindel. No krt, olen ikka küll. Manageri (kusjuures tundus olevat täitsa originaalverd iirlane) vastus selle peale oli igatahes, et “oh, well, no I am learning something”. Keeras selja, jalutas tagasi baarileti äärde, võttis oma ajalehe ja kohvikruusi ja tema jaoks oli probleem lahendatud. Mina olin aga just ostnud oma elu ühe kallima õlle. Liitri hinnaks kujunes sel õllel seega 276.- EEK. Pole paha. Nii see Hiina majandus õitsebki.
Teine tore juhus oli siin üleeile lõunat söömas käies. Sedakorda sai ette võetud kiirsöögikoht KFC. Seal järjekorras seistes avastasin ühel hetkel, et minu ümber seisab kolm europiidse välimusega tütarlast ja räägivad omavahel täitsa arusaadavat keelt – vene keelt. Üks neist oli just minu peale osutades teatanud sõbrannadele, et “kuulge vaadake, see kutt on Eestist”. No tõepoolest, minu päritolu oli küllaltki lihtne tuvastada kuna ma kandsin Eesti paviljoni logoga t-särki ja see särab ikka kaugele kätte ära.
Hetk hiljem olid neiud kõrvaljärjekorras jõudnud letini ja asusid siis tellima. Ning just siis läksid asjad huvitavaks. Nimelt selgus, et neiukesed ei oska sõnakestki inglise keelt ja otse loomulikult ei teadnud nad ka hiina keelest midagi. Nende omavahelisi kommentaare kuulates võttis ikka muigama küll. Kõigepealt kiruti, et tegemist on täiesti mõttetu kohaga kuna müügil on ainult üks burger. Oleks nad aga pilgu natukenegi kõrgemale tõstnud oleks nad avastanud, et leti kohal oli piltidega kenasti menüü olemas kust võis näha vähemalt 4 erinevat eine komplekti. No kuidagi said nad siiski tellitud midagi, aga sellest, et mis summat raha nende käest müüja tahab nad jälle aru ei saanud. Visati siis sajane letti, et sellest peaks piisama küll ja keerati end kannapeal kogu kambaga ringi ja marsiti lauda minema. Kui müüja soovis neile raha tagasi anda ja neid inglise keeles hõikas, siis sellest järjekordselt aru ei saadud.
Kui ma senini olin olnud vait ja teinud nägu nagu midagi ei mõistaks, siis sel hetkel tegin suu lahti ja hõikasin piigadele vene keeles järgi, et “tüdrukud, teie raha”. Oh seda ehmatust mis sealt tuli J Üks piiga tuli jooksuga leti juurde tagasi, krahmas raha, ja jooksuga jälle sõbrannade seltsi, et siis naeru kihistades koos söögikoha kõige kaugemasse nurka taanduda igaks juhuks.
Mis siin ikka, väike seiklus igas päevas. Ja nii ongi. Eile näiteks paviljoni ööseks sulgedes jäi meil vahetuse vanemale ukseluku südamik võtme otsa… ja ukse sisse vastavalt suur tühi auk.
24.04.2010
Neljapäev on blogipäev
Kui varem oli neljapäev tuntud kui kalapäev, siis nüüd mul on tunne, et neljapäevast on hoopis saanud blogipäev. Seda praegust blogijuppi kirjutama hakates pidin kõigepealt kalendri jällegi ette võtma, et meelde tuletada mis kõik on juhtunud ja toimunud peale eelmist blogi postitust. Üldiselt on siin päevad küllaltki pikad ja tihedad. Praeguseks on enamvähem välja kujunenud töörütm, kus äratus ja tööpäeva algus on 9 paiku, vahest varem, vahest hiljem. Täna näiteks oli äratus 7:30. Ning tööpäev kestab keskmiselt 2:30ni öösel. Sööma jõuab üldiselt kaks korda päevas. Tavaliselt siis hommikul kodus mingi kerge söök, ning siis kunagi 17 paiku miski asisem söögikord. Kusjuures, see viimane nädal on kulgenud piisavalt kiires tempos, et ega selleks kolmandaks söögikorraks päevas polegi nagu aega. Lihtsalt ei ole mahti.
Aga nüüd siis oma “nädalaraporti” juurde. Eelmise nädala reedel saime siis esimest korda nö. suure seltskonnaga kokku, ehk siis Eesti giidid, Hiina giidid, ning mina, Piret, Anneli ja Eric. Käisime koos õhtust söömas, ning kuigi mulle olid Eestist hoiatussõnad sedakorda kaasa antud, et ma ikka igast kahtlasi asju ei sööks, siis mnjah, tuleb tunnistada, et ma siiski ei pidanud kaua vastu ja juba esimesel korralikumal õhtusöögil siin olin mina see kelle silmad särama lõid kui teatati, et selles menüüs on saadaval ka konnad. Kuna ma varem pole konna liha söönud, siis loomulikult tuli see viga parandada. Üldiselt, pagana luine asi oli. Liha oli suhteliselt OK, aga teinekord võiks kokad konna kuidagi teisiti kui suure lihahaamriga tappa. Oleks äkki seda kondipuru natukene vähem. Üldiselt oli täitsa mõnus õhtusöök ning oli näha, et meie eesti ja hiina giidid hakkasid kohe kenasti suhtlema omavahel ja kogu olemine oli küllaltki sõbralik ja vahetu. Loodame, et kõik nii jääbki. Õhtul pärast seda ametlikku õhtusööki läksime osa seltskonnaga juba eestlaste tüüpilisse baari siin linnas – kassibaari. Pidasime giididega maha mõned tõsised lauajalgpalli lahingud ja muljetasime niisama.
Järgmisel päeval sai hommiku poole kodus tööd tehtud ja õhtul olime kutsutud ühele keraamikanäituse avamisele, kus oma töid eksponeeris teiste seas ka Eesti kunstnik Külli Kõiv. Tegemist oli väga uhke üritusega, punased vaibad, saatjad, kuue käiguline õhtusöök jne-jne.
Õhtusöök serveeriti sedasi kuplite all ning kõik kuplid avati ühele lauapoolele korraga käsu peale selja tagant teenindajatüdrukute poolt.
Ausalt, see ei ole see mis ta esmalt paistab. Inglise keelne nimi on “sea cucumber”. Allpool räägin pikemalt 
Selle eluka söömisega oli nii, et jumal tänatud, et restorani omanikud lähedal istusid. Silmanurgast piilusid neid ja siis kopeerisid 
Absoluutselt parimad, mis seni olen saanud.
Mõnus magustoit.
Nagu üleval pool pildi juures lubasin, siis räägiks natuke pikemalt sellest “sea cucumber”st. Ütleme nii, et ma pean ennast üldiselt ikka kõige sööjaks, aga vat see oli küll asi, mille söömise juures ma pidin ikka väga tõsiselt pingutama, et naeratust näol hoida. Miks seda naeratust vaja oli? Põhjus lihtne, restorani, mis meile selle söögi välja tegi, omanikud istusid kohe üle laua vastas. Kui mulle ära seletati, et mis asi see on ja öeldi, et “sea cucumber” siis ma olin suhteliselt rahulik, et noh, merikurk, mis seal ikka hullu on. Ilmselt mingi vetika laadne taimne ollus ole. Oli küll selline, kergelt nagu limane, osaliselt läbipaistev, vetruv, midagi süldi kallerdise ja kustukummi vahepealset. Nüüd aga eile sain ma täitsa juhuslikult teada, et see “sea cucumber” ei olegi taimne ollus. Tegemist on LOOMAGA :S Vaadake korra seda videot: http://www.youtube.com/watch?v=vsLBOkYLLeI See elukas ongi Sea Cucumber. Ütleme nii, et kui ma selle video ise ära vaatasin ja mõtlesin sellele, et ma seda sunnikut sõin, vat siis hakkas küll tagantjärgi sees keerama.
Sel õhtusöögil sai kohtutud veel õige mitmete eestlastega. Andre, kes just äsja jõudis Šanghaisse ja on siin Eesti konsulaati avamas, Tarvi, kes töötab siin ABB’s ja on koos oma lätlasest elukaaslasega siin olnud juba aasta jagu, ning hiljem liitus meiega veel Priit. Peale õhtusööki läksime Tarvi juhatusel sellisesse toredasse kohta nagu Zapata’s. Tegemist oli hästi mõnusa klubiga, kus sai täitsa korralikult hommikutundideni tantsu vihutud. Täitsa julgen soovitada. Kogu olemine oli sellises mõnusas sisehoovis. Oli baar olemas õues, toolid, lauad, aga kuna väljas oli suhteliselt jahe siiski veel, siis kogu tantsuline tegevus toimus siiski klubihoones sees. Klubi ise oli kahel korrusel ning seal oli küllaltki palju välismaalasi. Üks asi mis mind natuke imestama pani oli see, et seal oli baarileti kummaski otsas redel selleks, et saaks leti peale tantsima ronida. Ning seda võimalust kasutati palju. Samas, teine asi, mis mind juba korralikult üllatas, oli sealne kogemus tualetis käimisega. Ajad oma asja ära, tuled paar sammu väljapoole, et käsi pesta. Siis kraanikausi juures seisab üks teenindaja, kes sulle kraani lahti keerab. Pistad käed alla, ja juba pritsitakse sulle pihustist seepi käte peale. Pesed käed ära, keeratakse kohe kraan kinni ja võetakse ahjust tulikuum kergelt niiske rätik ja pannakse see sulle käte peale kuivatamiseks.
Hämmastav! Selline teenindus siis!
Esmaspäeva veetsin suuresti meil EASi kontoris kontorirotina ja mingil hetkel läksin Steve ja Taneliga (IT assistendid) koos elektroonikapoode läbi vaatama. Nimelt on Stevel ja Tanelil ees tõsine ülesanne, et meie paviljoni põrsad elama panna, ning selle jaoks on tarvis leida sobilik MP3 mängija ja kõlarite komplekt. Selle käigus sai vaikselt omale ka uut fotokat vaadatud. Üldiselt, annab täitsa lootust. Näiteks Canon EOS 7D kaamera kere, mis Eestis maksab ca 27.000 EEK, maksab siin ca 15.500 EEK. Seega, vahe on täitsa tõsine, seega uue kaamera ostmine ikka endiselt päevakorral.
Teisipäeval saime oma hiina giididega paviljonis kokku. Tundub, et neile see paviljon täitsa meeldis. Teisipäev oli ühtlasi ka esimene päev soft-opening perioodist, seega pidime olema paviljonis küllaltki hoolsad ja uksi kinni hoidma, et nö. võõrad külastajad sisse ei tungiks. Peale seda kui giididele oli paviljonis tiir peale tehtud jäin ma ise veel üksinda sinna toimetama. Nimelt 20′s kuupäev oli see, milleks oleks pidanud olema päris mitmed parandused ehituses tehtud olema. Üldpilt on selline, et midagi oli ju tehtud, aga üldiselt oli ikka enamus nõutust tegemata. Seega käisingi mööda paviljoni ringi, ühes käes lapakas ja teises fotokas ja pildistasin üles kõiki puudusi, mis silma jäid. Kokku sai sellest 2 lehekülge teksti kirjutatud ja omapoolne raport esitatud. Üldiselt… kokkuvõttes oskan öelda, et meele teeb ärevaks ja pagan, kiireks läheb…
Peale paviljonis kokkuvõtete tegemise lõpetamist viskasin arvuti kotti ja fotoka jätsin kätte ning läksin EXPO ala peale jalutama, et vaadata, millised paviljonid siis olemas on seal. Kui nüüd arvestada seda, et peale EXPO alal ringi käimist läksin ma jällegi linnapeale elektroonika poode otsima ja pärast tulin sealt veel õhtupimeduses EXPO alale tagasi, siis ma usun, et ma ei valeta kui ma ütlen, et teisipäeva kogudistantsiks kokku sai mul natuke üle 10km jalutamist ning seda ca 12kg kaaluva seljakotiga. Täitsa mõnus rännak. Õhtuks olid jalad all nagu puupakud. Järgnevalt siis ka mõned pildid EXPO alalt:
Soome paviljon
Taani paviljon
Soome paviljoni sissepääs
Eesti paviljon
Taani paviljon
Rootsi paviljon
Vasakul Läti, paremal Eesti paviljon
Monaco paviljon
Hispaania paviljon
Serbia paviljon
Järjekord Saksamaa paviljoni sisenemiseks.
Vasakul Islandi, paremal Ukraina paviljon
Skywalk
Vaade Eesti paviljonile Skywalkilt
Nagu näha, siis pole asjad kaugeltki veel valmis. Korralikud prügihunnikud on igale poole ära peidetud, aga siiski ootavad koristamist.
Austraalia paviljon
Järjekord Tai Kuningriigi paviljoni
Malaisia paviljon
Indoneesia paviljon
Lahe silt: “Ettevaatust! Ära puutu äikse ajal” Ja selliseid kohti oli terve EXPO ala täis. Ehk siis, loodame, et liiga palju äikest ei tule.
Üks neljakorruseline “kõnnitee”
Järjekorrasüsteemid on juba valmis
Järjekord Austraalia paviljoni pääsemiseks
EXPO ala õhtul
Puud on tilgutite all, et ikka kasvama läheks
Sissepääsu järjekorrasüsteemid. Võimas rägastik
Hiina paviljon õhtupimeduses.
Hiina paviljon õhtupimeduses.
Taivani paviljon
Saudi-Araabia paviljon
Korea paviljon
Jaapani paviljon
Ning eilse päeva veetsin jällegi suuresti koduselt e-mailidele vastates ja igast raporteid kirjutades. Korra võtsime õhtul Piretiga ette ka otsirännaku, sest olin kuulnud, et mõne kilomeetri kaugusel meie EXPO külast peaks olema korralik toidupood – Wal-Mart. Kusjuures, mõningase ekslemise järel leidsimegi selle üles ja ohoo kus oli alles pood. Tõesti, seal oli korralikku sellist liha, millega oskab juba midagi köögis ette võtta, seal oli sinki, mida julgeb süüa, seal oli juustu, seal oli kõike sellist, millega Eestis harjunud ollakse. Ning loomulikult oli seal poes saada ka kõike sellist, mille kohta ma isegi ei osanud arvata, et millega tegu võib olla. Nagu ma siin varem juba selles postituses olen maininud, siis nimi ja välimus võib olla petlik. Kui ikka kurk on elav loom, siis mina ei julge enam milleski kindel olla. Huvitavamatest näidetest võib vast välja tuua selle, et sealt võisid omale kaasa osta söögiks elusa kilpkonna. No sellise ligi A4 paberi suuruse. OK, kui keegi valmistab siis süüa ma ilmselt võin, aga kuidas pagan teda sealt kilbi seest välja meelitatakse mina küll ei tea.
Poest tagasituleku ajaks oli väljas korralik vihmasadu alanud. Natuke pani nagu imestama, et huvitav miks inimesed seda vihma küll nii paaniliselt kardavad, et keegi julge õue minna ning sai ise ikka julgelt rind ees läbi vihma kodu poole marssima hakatud. Nüüd täna etiketti koolitusel aga kuulsin kohalike käest, et eile olla olnud “hull vihmasadu, et ei saanud üldse õue minna”. Selgus, et mitte vee pärast ei saanud õue minna, vaid selle pärast, et tegemist olla praegu vist korralike happevihmade hooajaga või midagi sellist. Ehk siis et äärmiselt tervist kahjustav olla sellise vihma käes olla. Eks nüüd näis, kuhu mõjuma hakkab…
15.04.2010
Esimesed päevad Šanghais
Alustame siis otsast nüüdseks juba vana võla tasumist. Nimelt olen mitmetele teist lubanud juba mitu päeva järjest, et “no täna kindlasti kirjutan blogisse”. Ning ikka pole midagi juhtunud. Hetkel, kui ma seda sissekannet kirjutama hakkan, on kell 7 minuti pärast kaks öösel ja on kindel plaan see postitus enne magama jäämist valmis saada.
Alustada võiks vast sellest, et sedakorda suutsin ma põhimõtteliselt kogu 9 tunnise lennureisi vist maha magada. Niipalju mäletan, et vahetult enne maandumist ärkasin korraks selle peale kui teatati, et hommikusööki ei saa serveerida kuna õhu turbulentsid olla liiga tugevad. Ei oska kommenteerida, kiigutas päris mõnusalt, ütleks et lausa uinutavalt.
Nüüd aga siin EXPO külla kohale jõudes ootas meid Piretiga ees juba hoopis teistsugune EXPO keskkond kui seni nähtud. Varem olime oma töötõendeid ja juurdepääsulubasid ainult läbi autoklaasi turvameestele näidanud ja sellest oli piisanud. Siis nüüd, sedakorda võeti meid ikka korralikult ette. Ligipääsu kaardid vaadati üle, pagas valgustati läbi, ise tuli läbi käia metalliotsija väravast ja seejärel sooritada väiksed võimlemisharjutused, mis seisnesid jalgade harki ajamises ja käte üles tõstmises, et veelkord saaks meid juba väiksema metalliotsijaga läbi kobada. Noh, ütleme nii, et turvatase on ikka kõvasti tõusnud. Esimene päev möödus meil siin küllaltki rahulikult. Sai tehtud check-in oma uude kodusse, milleks on EXPO Donghu Apartment Hotel, maja 3A. Kes kaarti tahab saata küsib korteri ise täpsemalt järgi Või saadab kõigile maja elanikele igaks juhuks J
Panen siia juurde ka paar pilti, et milline vaade siis uue kodu elutoa aknast avaneb. Ütleme nii, et kurta pole mitte midagi.
Nagu piltidelt võib näha siis aknast paistab otsapidi kenasti kätte ära ka EXPO ala ise, seega tööle saab täitsa rahulikult igapäev kasvõi jalutada. Täna, kolmapäeval, sai isegi maa ära mõõdetud. Tempoka kõnniga on kodunt Eesti paviljoni umbes täpselt 35 minutit kõndimist. Seega igati aktsepteeritav vahemaa. Nagu piltidelt veel näha, siis jõe äärde on mõlemale poole paigaldatud võimsad prožektorid, mille erinevaid valgusprogramme praegu iga õhtu testitakse. Tuleb tunnistada, et tunne on võimas ja vaatepilt ilus. Siin olles tekib tunne, et see linn tõepoolest elab. Selles suhtes veider, oma varasemate tegemiste raames olen käinud Londoni vahet ja seal ma ei harjunudki ära. Kogu aeg oli hirmus suurlinna tunne ja oleks tahtnud kuhugi põgeneda, et rahu saada. Šanghai on Londonist jämedalt kuni kolm korda suurem väidetavalt ja siin seda põgenemise soovi ei teki. Ei teagi miks. Võib-olla on asi selles, et nii suures linnas on tegelikult küllaktki lihtne olla omaette. Lihtsalt mitte keegi ei pane sind ja su tegemisi siin tähele, sest inimesi on ümberringi lihtsalt nii mõeldamatult palju.
Esmaspäeval võtsime Pireti ja Anneliga koos ette kõigepealt retke panka, et teha kaks ülekannet ja võtta välja sularaha. Siit hakkasid siis tõelised seiklused pihta. Kui Eestis võtaks selline asi aega maksimaalselt 15 minutit ja sedagi siis kui teller on eelmisel õhtul peol käinud ja pole just kõige kärmemate liigutustega. No me päris 15 minutiga siin hakkama ei saanud. Läks natuke rohkem – täpsemalt siis umbes kaks tundi. Ei tea kas ühel hetkel hakkasid panga töötajad ise ka aru saama, et me kergelt kärsitud oleme või mis, aga igatahes ühel hetkel toodi meile kõigile väike lepitus ja rahustuskink.
Väike pudel vett ja üks tiiger.
Pangatoimetuste kohapealt veel üks harjumatu seik. Nimelt kui Eestis käib asi nii, et lähed panka, näitad isikut tõendavat dokumenti ja ütled palju raha tahad oma kontolt välja võtta. No siin on asjad natuke teist moodi. Lähed panka, ütled kust kontolt ja palju raha tahad. Annad allkirja ja siis nad võrdlevad seda allkirja, mille hetkel andsid sellega mille konto avamisel andsid. Ja kui allkirjad ei klapi, siis on jama ja raha ei saa. On teist keegi mitu allkirja järjest kirjutanud? Kui ei, siis proovige korra ja vaadake, kas on ikka sarnased?
Vat ei ole. Ja siit algasidki probleemid. Lõpptulemusena Piret harjutas ühe A5 paberi jagu omaenda allkirja kirjutama, et seal iga konks ja kõverus saaks just selline, nagu talle tema allkirja arvutiekraanil näidati. Kusjuures, sai isegi pakutud, et “kuulge, mul on pass kaasas, vaadake sealt, et ma olen õige inimene”. Aga ei, pass pole tähtis, tähtis on see, et oskad samasuguse allkirja uuesti teha. Seega, kui teist keegi kunagi tuleb Hiina ja omale pangakonto teeb, siis minu siiras ja soe soovitus – kirjutage oma allkiri trükitähtedega, on omal pärast vähem vaeva.
Kui pangatoimetused tehtud oli aeg suunduda IKEA’sse, et meie väikse Eesti kogukonna korteritesse eluks vajalik kokku osta. IKEAs käigu peale kulus meil ca 3-4 tundi. Ma pole vist elu sees varem nii pikalt ühes poes olnud, aga no mis teha, asju mida osta vaja oli, oli palju. Tegelikult oli neid asju isegi niipalju, et lõpuks sõitsime kõik kolmekesi oma suure käruga ringi ja kärud olid ikka kuhjaga asju täis. Potid, pannid, WC harjad, toidunõud, triikimislauad, pesukuivatusrestid jne-jne-jne. Mingil hetkel oli meil kärus niipalju asju, et avastasime, et me ei tohi neid kärusid enam omaette jätta. See avastus tuli siis kui korra natuke eemalt oma käru juurde tagasi jalutasin ja avastasin, et kaks Hiina prouat askeldasid minu käru kallal ja valisid sealt oma korvi kaupa. Säh Sulle siis. Kogu selle träna ära toomisega IKEAst läks meil vähemalt selles osas hästi, et meie ehitusfirma CCI oli niivõrd lahke, et oli nõus meile laenama autot koos juhiga, kes meile poodi järgi tuli ja aitas meil kõik vajaliku EXPO külla sõidutada. Loomulikult kogu see sõit oli jälle elamus omaette. Kõikvõimalikud turvareeglid siin on ikka nii viimase piiri peale aetud, et ma hetkel tõsimeeli usun, et ma elan maailma ühes kõige turvalisemas linnaosas. Millest selline arvamus? Aga sellest, et alates EXPO alale sisenemisest kuni majani jõudmiseni peeti meie auto kaks korda kinni. Esimesel korral käsutati kõik reisijad autost välja, pidime jälle läbima turvaväravad, laskma oma seljakotid jms läbi valgustada ning samal ajal uuriti auto üle. Vaadati peeglitega põhjaalune üle, piiluti pagasnikusse ja salongi. Järgmises kontrollis käidi auto üle pommikoera poolt. Meie enam välja minema ei pidanud.
Teisipäeval aga jõudsid hommikul kohale meie paviljoni giidid ja IT assistendid Eestist. Nii nagu paar päeva varem, nii said ka nemad kohe korraliku turvakontrolli osaliseks. Ise olin ma selleks ajaks juba sellega täitsa ära harjunud, et EXPO külast sisse-välja käies tuleb päeva peale neid nö. läbiotsimisi mingi 4-5 ikka ära. Hetkel on nende läbiotsimistega ainult üks väike ebameeldivus. Nimelt kui käisin toidupoes ja ostsin omale kilekotiga kanamune, et omletti teha, siis selle pagasi läbivaatamise käigus suutsid nad ühe muna ära lõhkuda. Pagan.
Sellised toredad elektriautod sõidavad EXPO külas ringi
Eesti paviljoni giidid check-in’i tegemas
Eesti paviljoni giidid check-in’i tegemas
Check-in tehtud, nüüd uude kodusse.
Koduukse ees
Ahaaa, väikse vahelepõikena. Kas keegi tahab aidata mul külmkappi häälestada? Juhend on siin:
Rohkemates keeltes seda pole J
No ja tänane päev siis möödus juba päris tegusalt. Päeva esimese poole olin paviljonis ehitusjärge üle vaatamas ning päeva teise poole veetsin ehitusfirma kontoris asju kirja pannes ja erinevaid logistilisi probleeme lahendada proovides.
Panen siia mõned pildid ka siis Eesti paviljoni hetkeseisust:
Põrssakari ma ütlen
Kuldne põssa
Suletud ala väike seminari ruum
Eesti maailmakaardil
Minu kontor
Tööd tuleb teha kõikjal
Käib töö ja vile koos. Üks töötab, teine vilistab.
Jälle see põrssakari. Ausalt nad ei ole gripi pärast värvilised.
Selliseid huvilisi oli seal PALJU
Õhtul tagasi koju tulles suudeti mind üllatada järjekordselt uue tasemega turvakontrollis. Lasin mina heauskselt siis omal fotokoti koos seal oleva fotoka ja lapakaga aparaadist läbivalgustamisest läbi ja arvasin, et sellega asi piirdub, nagu mitmeid kordi varem on olnud, aga sedakorda mitte. Võeti mu kott välja ja paluti lahti teha. Tegin. Siis paluti, et pane arvuti tööle. Tegin. Kui pilt ette tuli, siis öeldi, et OK, võid ära panna, aga nüüd näita fotokat. Tegin siis ühe demopildi ja näitasin, et tõesti on fotokas mitte tankitõrje kahur fotoka kestas. Jäädi rahule.
Õhtul hiljem toidupoest tulles korjati mul kotist kõik joogid välja ja kontrolliti need mingis eraldi masinas üle, et oleks ikka jook, mitte miski pommivedelik. Ütleme nii, et mind pole elu sees ühelgi lennureisil üheski lennujaamas niimoodi puistatud nagu siin päevas korduvalt tehakse. Ütleme nii, et ma elan vist tõesti VÄGA turvalises kohas.
Niih, ning kohalik kell näitab nüüd 3:51. Aeg ära magama kolida, muidu ei tule homsest varajasest ärkamisest midagi välja. Igatahes, katsun nüüd ja edaspidi huvilisi ikka kursis hoida Šanghai müstiliste juhtumistega.
11.04.2010
Hiina saaga algus
Viimati kirjutasin siis kui algas hetkel veel käesolev nädal. Ning nagu siis öeldud sai tuligi see nädal küllaltki tormiline. Esmaspäev Tallinnas, teisipäev Tartus, kolmapäev Tallinnas, neljapäev Tartus, reede Tallinnas, õhtul asjade pakkimine, Tõraveres vanematega hüvasti jätmine ja siis jälle Tartu ning laupäeva hommikul tõi Aigi mind ära Tallinna, kus sai veel natuke niisama ringi vaadatud ja siis oligi aeg hüvasti jätuks… selleks korraks. Kogu see Eestist ära tulek on nii veider olnud. Nädal on nii meeletult kiire olnud, et tegelikult laupäeval lahkudes ei olnud mitte mingisugust tunnet, et nüüd ongi minek. Tegelikult pole see tunne vist päris lõplikult siiani kohale jõudnud. Esimene märk oli vast alles üks SMS, mille sain kätte juba siin lennukist maha tulles. Siis jõudis pärale, et Tartu ja Šanghai polegi nii kõrvuti.
Kuna hetkel kogu sellest nädalast suhteliselt väsinud ja nagunii on kohe välja lõunat sööma minek, siis pikalt hetkel ei kirjutagi. Pistan mõned pildid siia ainult. Enamus neist on veel Tartust, kus kolmapäeva õhtul sai käidud suurvett vaatamas ning lõpus on ka üks väike üllatusmuna
Eratee, edasisõit keelatud…hmm, ei tekita isegi mitte isu edasi sõita.
Kena linnatänav.
Sujuv üleminek.
Jõgi nõuab Kvissentali kruntidelt oma osa.
Emajõe luht Ihaste lähedal.
Kui pealinnast tuleb tihti uudiseid, et kallistelt maasturitelt rattad/rehvid alt viidud, siis Tartus on üks lint-traktor isegi oma lintidest ilma jäänud.
Mõni on hästi varustatud. Kuigi jõgi omajagu eemal, siis hetkel on paadi omamine hoovis täitsa aktuaalne.
Jõgi pole sellele kohale isegi mitte lähedal. Kannatas tegelikult läbi sõita küll veel.
Väga õige ja otsekohene silt. Ei mingeid küsitavusi.
Vaade üle luha ja jõe Siili tänavale.
Ja nüüd siis see lubatud pühademuna. Nimelt kui oma uude koju sisse sain täna, siis esimene asi oli loomulikult telekas lahti teha. Ning mida pidid minu silmad nägema?
Telekas käis Lotte multikas. Kui ei usu, vaata “screenshotti”.
