…ideed ja mõtisklused…

Noniih, paar päeva juba Eestis tagasi oldud ja hetkel kohanemine käib ikka väikeste raskustega :p teisipäeva hommikul arvates hakkasin mõtlema, et tahaks lasanjet teha, aga seepeale avastasin end kohe probleemi eest. Kus pagan Tartus asuvad need valjamaallastele mõeldud poed, kust saab näiteks juustu osta? Jupp aega murdsin pead enne kui meelde tuli, et siin riigis on igas toidupoes juustu.
Teine peamurdmise koht oli see kui oli vaja meelde tuletada, et Eesti keeles on ju tore ütlus selle kohta kui sul on kellegagi mingi tuli voi vaidlus. Hakkasin siis seda meelde tuletama. Esimene katse, “kont närida”, hmm, vist mitte. Teine katse, “kont pureda”, hmm, ka mitte. Lõpuks peale tõsist peamurdmist tuli meelde, “kana kitkuda”.

Aga hetkel praamiga Hiiumaa poole teel, et seal kahekesi mõnusalt ja vaikselt Roose puhkemajas kolm päeva veeta. Ootan!

Praegu väga pikemalt polegi nagu aega kirjutada, aga lihtsalt lõbusa vahejuhtumina…

Hommikul tööle tulles avanes selline vaatepilt:

Ehk siis hiinlased on suutnud ehitada meil paviljoni põhimõtteliselt täpselt kuueks kuuks. Tõsi, ühe päevaga põhimõtteliselt panid puusse, aga krt, ikkagi täpne. Täna öösel kukkus siis üks sein kokku.

Tuli ühele mu kolleegile hiinlaste poolt tänukiri. Igaks juhuks mainiti juurde, et “ole hea, paranda vead ära ja saada tagasi, siis saadame õige versiooni”.

Vaatasime seda koos, mõistatasime, vangutasime pead, kratsisime kukalt, tammusime ühelt jalalt teisele, võtsime 50:50 ja küsisime publiku arvamust, aga kirja täpsem sisu jäigi meile mõistatuseks. Äkki oskab teist keegi mulle selle ära seletada. Siit ta ise tuleb:

Letters of commendation

Estonia,pavilion

The <eesnimi perenimi> commentator in my during the expo in Shanghai, several NPC receives us hr representative of the municipal committee arranged guests visited the expo provinces, earnestly, completes the work attitude to explain, enthusiasm and knowledge to explain, visiting fujian, hunan, heilongjiang NPC standing committee leaders hr representative. Because of her interpretation of love; let the theme: Sally, “for the city tomorrow savings wisdom” have a more profound understanding. At the same time, we learned the Estonia in green unique idea and wisdom and “receiver” and “digital laptop screen display,” as the history of the future, Estonia, tourist attractions and business opportunities and Estonia in urban development of cultural history.

We avail ourselves of this opportunity to <eesnimi perenimi> service spirit and dedication and to thank her carefully, careful and meticulous, enthusiasm, love and hope in the library of Shanghai world expo rabsaris during the success of the exhibition.

NPC Shanghai representative office of personnel working committee appointed place and elections

On September 29, 2010
————-

Teeme siis nii, et parima seletuse pakkuja saab mõne autentse Hiina suveniiriga pärjatud juba õige varsti. Pakkumisi võib saata mulle ka maili peale tarmo@tarmohaud.ee.
PS. Luban, et “autentne Hiina suveniir” ei tähenda nänni, mille olen Tallinna lennujaamast ostnud ja mis kannab silti “Made in China”

Ah et mille? Noo, ühe õige magusa tüki ikka. Ehk siis maakeeli suutsin võita hiina ametnikke bürokraatias kasutades ära Hiina bürokraatiat. Millega ma siis hakkama sain? Noo, oli selline juhus, et pidin minema autoga siin EASi kontorisse, seal auto peale laadima ca 800 eksemplari ajaloo esimest eesti keelest hiina keelde tõlgitud raamatud ja need kõik siis EXPOle Eesti paviljoni tuua. No mis seal ikka. Käkitegu ju. VALE! Üritasime EXPO alale autoga siseneda väravast nr. 8. No turvakontroll nagu ikka, kästi autol tagaluuk lahti teha, mida me ka tegime. Uuriti, et mis kastis. Naiivne nagu ma olin, tunnistasin kohe, et laste muinasjuturaamatud. Niipea kui ma turvatöötaja nägu nägin, sain aru kuivõrd valesti ma käitunud olin. Tegelane mõtles hetke ja teatas siis, et kõik EXPO alale sisenevad trükised tuleb eelnevalt üle vaadata. Üks eksemplar EXPO büroole tutvumiseks esitada ja kui kõik korras on, siis võib sisseveoks ka loa saada. Üritasin küll seletada, et laste muinasjutud ja Hiinas trükitud jne. Võtsin isegi ühe kastist välja ja kiskusin kile pealt ära, et “no vaata, loe, on ju muinasjutud” aga ei miskit abi. Meenutades ühtlasi ka kevadisi juhtumisi, kus meilt Arvo Pärdi ja Metsatöllu CD plaadid konfiskeeriti sobimatu sisu pärast ning Soomlastel kästi Muumipapa muinasjutt ümber kirjutada, et hea ja halb oleks selgemini eristatavad, siis igaks juhuks ei hakanud üldse tsensuuribüroo läbimise peale mõtlemagi. Jääme krt veel neist raamatutest ka ilma.

Mis seal ikka, sai seal ots ringi keeratud ja otsustatud, et proovib õnne väravas nr. 4, kuna seal üldiselt võetakse vähe lõdvemalt. Sedakorda sai ka targem oldud, enam ei öelnud, et kastides on raamatud. Küsimusele, et mis kastides sai sedakorda vastatud, et paviljoni rahvuspäeva kraam. Kingitused ja muu vajalik. Seepeale mõeldi natuke ja teatati, et vaja Security Departmenti ja International Participants Departmenti kooskõlastust paberil. Üritasin heaga ja üritasin halvaga, üritasin sõbralikult ja üritasin kurja nägu tehes ja häält tõstes, üritasin viisakalt ja vähem viisakalt. Ei miskit. Turvatöötajad jäid vankumatuks, kui paberit ja templit pole, siis need asjad sisse ei pääse. Selleks ajaks olin ma juba sisimas päris pahane ja sai viisakalt ka see seltskond pikalt saadetud. Palusin autojuhil sõita staff entrance juurde ja auto risti selle ette parkida. Sai siis ükshaaval pagasiruumist kastid võetud ja süles nendega nö. jalakäijate turvakontrolli mindud. Iga kast süles selline, et vaevu nägin üle ja metalliotsija väravast tuli läbi minna külg ees. Esimese kastiga läks kenasti. Oma Security Free kaardiga marssisin turvadest lihtsalt mööda ja panin kasti teisel pool turvatelki maha ning jalutasin tagasi uue järgi. Teisega läks kenasti. Kolmanda ajal peeti mind kinni, et niimoodi ikka ei tohi. Uurisin siis, et miks ei tohi. Öeldi, et võin oma kaardiga läbi viia ainult isiklikke asju. Käratasin siis seepeale õige pahaselt, et siin kastis ongi mu isiklikud asjad. Öeldi, et teeksin kasti lahti ja näitaksin. Seepeale käratasin juba õige pahaselt, et ega ikka ei tee küll, et mul on Security Free kaart ja neil ei ole lubatud minu isiklike asju kontrollida. Tegelased olid seepeale natuke nõutud, sest nad teadsid ise ka väga hästi, et nad ei tohi mult tegelikult midagi sellist küsida. Mõeldi siis viiekesi natuke aega ja lõpuks jõuti otsusele, et ma ei tohi minna kuna kast on liiga suur. Nõudsin siis seepeale, et näidaku mulle seal samas nüüd ja kohe paberi peal kirjas olevana, et mitmest sentimeetrist küljepikkusest algab SUUR kast ja kus täpselt lõppeb väike, ning kas on olemas ka keskmine suurus ja kui suur täpselt see on? Tegin seda kõike teades ise suurepäraselt, et sellist paberit neil ei eksisteeri. Tegelased pidasid veel mõned minutid aru ja siis pakuti välja, et võin minna, aga ainult juhul kui kastid läbivalgustamise masinast läbi lasen. Selle vastu mul midagi ei olnud. Esimene kast mille röntgenisse lükkasin oli ka omale huvitav, et mida näitab aparaat kasti kohta mis on tuugalt tegelikult paberit täis? Aparaat näitas musta ristkülikut, ehk siis sellisest kastist ei suutnud ta midagi läbi valgustada. Turvad vaatasid ka seda ekraani mitmekesi, kratsisid kukalt ja lasid mul minna, sest nad teadsid väga hästi, et nad ise just hetk tagasi seadsid ainsaks tingimuseks selle, et pean kastid aparaadist läbi laskma. Paraku ei kujutanud keegi ettegi, et see aparaat mitte midagi ei näita. Viimase kastiga oli aga näha kuidas nad väga närviliseks ja rahutuks muutusid, sest viimasest kastist paistsid ekraanil hunnik juhtmeid ainult. Selle tegin siis vabatahtlikult ja sõpruse märgiks ise lahti. Tegemist oli 10 paari kõrvaklappidega. Igatahes kui kõik kastid olid läbi kantud said need teisel pool kenasti käru peale laetud ja ca 100m eemale sõidutee äärde kärutatud, kus kõik sai jälle auto peale laetud, sest nüüd tühjalt lubati auto turvakontrollist läbi.

Kokku see hunnik nägi välja selline:

Ehk siis kokkuvõttes, kasutades ära Hiina reegleid ja ka kohati nende puudumist suutsin võita tema enda mängus bürokraati.

Ahjaa, kogu selle tsirkuse algul helistasin EXPO büroosse Zone C assistant direktorile, kellega mul on üldiselt väga hea läbisaamine olnud. Ta küll oskas mulle soovitada ühte ülemust Security Departmentist, aga tegelikult temast paraku reaalset abi polnud.
Hiljem rahvuspäeva vastuvõtul tuli SI Yan minu juurde ja uuris, et mismoodi ma lõpuks raamatud EXPOle sain, sest tema teada ma pole luba taotlenud. Ütlesin talle siis lihtsalt, et “tead, Sa ei taha seda teada.” Ta küll väitis, et tahab küll, aga ma ütlesin siis viisakalt lihtsalt, et “No, I cannot tell” ja niimoodi asi jäigi.

Täna oli huvitav juhus. Meie peakomissar oli jäänud turvaväravas mõningate pudelitega vahele ja ei saanud kuidagi turvatöötajatega ära suheldud. Igatahes ühel hetkel helistati mulle järjest nii International Participants Departmentist kui ka Security Departmentist ja paluti minu abi olukorra lahendamiseks. Ühtlasi oli huvitav asi see, et ühel hetkel mainiti miskit umbes stiilis, et “we know that you have ways to get in, can you use these now?” Naljakas, väga naljakas. Üks büroo küsib mult nõu kuidas teisest büroost mööda hiilida ja tegelikult see büroo, millest on vaja mööda hiilida teab seda ja kiidab seda heaks, aga ise nad hakkama ei saa. VEIDER.

Mäletan, et mul vanemad on mind kogu aeg pidanud liiga radikaalseks ja kärsituks. Ning nüüd võetakse minuga ühendust kui kannatliku ja kaaluka läbirääkijaga, keda teatakse, et on lahendusele orienteeritud. Vat mida pool aastat Hiinas teha võib. Algul lähevad närvid läbi ja pärast saavad närvid hoopis suhteliselt treenituks J

Päris palju huvitavat on vahepeal juhtunud. Nii positiivset kui ka vähem positiivset. Elamus on see kõik ikkagi olnud. Positiivse kohapealt ei saa loomulikult jätta mainimata seda, et ma olen nüüd siis ära käinud Hiina pulmas. Pruut oli hiinlanna, peig oli hiinlane, tõeline ja täisverd Hiina pulm. Nimelt jõudis kätte meie paviljoni ühe giidi, Athena pulmapidu, just pulmapidu, mitte abiellumine. Nimelt on siin kombeks selline asi, et teinekord võib abiellumise protseduur kesta lausa aasta isegi. Umbes nii oli see ka Athena puhul. Umbes eelmise aasta oktoobris ta abiellus, selle aasta mais käisid nad oma abikaasaga (peaaegu oleks kirjutanud, et peigmehega) pulmapilte tegemas. Ning nüüd, 01. Oktoobril 2010 aastal peeti siis maha pulmapidu, kuhu ka meie paviljoni töötajaskond oli kutsutud. Läksime kohale ning ees ootas meid tüüpiline Hiina turvalisus.

Aga see selleks. Jalutasime edasi ning lõpuks nägime ka eemalt pruutpaari ukse peal tervitamas. Tõsi, alguses oli meil korralik segadus, sest see pruut kes sealt uksepealt paistis ei olnud küll midagi meie Athena sarnast. Peale ettevaatliku piilumist ja kõhklemist siiski märkas tema meid ja kukkus lehvitama. Siis edasi oli ikka juba tunduvalt julgem J

Aga pulmast endast nüüd paar sõna. Kõigepealt asi mis häiris oli ikka endiselt hiinlaste meeletu suitsulembus. Kogu ruum oli omajagu suitsuvinega täidetud.

Pruut oli kaunis nagu peab!

Paar väikest tähelepanekut, et mille poolest siis Eesti ja Hiina pulm erinevad. Esiteks, kui Eestis noorpaar abiellub, siis nad kutsuvad oma vanemad, lähemad sõbrad ja sugulased. Kui Hiinas noorpaar pulmapidu peab, siis kutsuvad nende vanemad oma sõbrad, kolleegid jne. Hiina mõttes on ca 100 inimest väga väike ja tagasihoidlik pulmapidu ning täiesti võib juhtuda, et noorpaar ei teagi külalistest eriti kedagi teist kui kaks kolm lähemat sõpra ja oma vanemad. Ning selles pulmas nähtu põhjal jäi mulje, et ega neid kohalekutsutud külalisi ka pruutpaar väga ei huvitanud.
Kui Eesti pulmas istuvad aukohal pruut ja peigmees, siis Hiina pulmas oli nende laud küll keskel ja aukohal olemas, aga ega neid sinna väga ei jagunud, neil oli niipalju ülesandeid, et ise söömiseks väga aega ei olnudki. Selles pulmas jõudis pruut õhtu jooksul kanda kolme erinevat kleiti.


1. Kleit

2. Kleit

3. Kleit

Ja kokkuvõttes koosneski pulmapidu suuresti õhtusöögist, mis kestis ca 3-4 tundi. Selle käigus olid loomulikult ka kõned pruudi isalt, peigmehe isalt ja peigmehelt (naistele ei antud kordagi sõna, nemad ainult naeratasid kõrvalt, isegi pruut ei saanud sõna).

Loen siin vaikselt vabamatel hetkedel kõrvale ühte fotoõpikut, mille siit ostsin. Pealkirjaks on raamatul: “Digital Photography: Master class”. Kunagi aastaid tagasi sai selle sama raamatu esimene osa ka ostetud. Too oli juba huvitav ja seepärast sai nüüd ka nö. edasijõudnute raamat ostetud.

Täna lugedes jäi silma fotograaf Alfred Eisenstaedti tsitaat: “What is the point of clicking your camera if you don’t click with your subject”. Ja tõepoolest, sulatõsi. Tuimalt tükitööna pole mõtet midagi pildistada. Selleks, et saada head pilti või lausa HEAD pilti peab Sul pildistatavaga mingi side tekkima. Olen ise ka viimasel ajal tundnud seda, et palju parema pildi saab siis kui Sa mitte ei käi ja ei pildista käigu pealt, vaid võtad aega, peatud, vaatad, nuusutad õhku kasvõi, mõtled hetke ja siis alles võtad kaamera õlalt ja hakkad nurka valima.

Panen siia ka paar pilti, mille viimasel väljas pildistamisel käimisel tegin. Minule nad meeldivad.

Klikk pildil avab pildi oluliselt suuremana uues aknas. Iga pildi suurus ca 2,5MB. Seega, olge hoiatatud.

Vahepeal on niipalju aega mööda läinud, et kõike nüüd ühe postitusega detailselt kokku võtma hakata oleks keeruline, kui mitte võimatu. Viimase pooleteise kuu jooksul on kuidagi õhtune peale tööd arvuti taga istumine väga tahaplaanile jäänud.

Seega, pikka postitust ei tee, vaid lihtsalt paar huvitavat tähelepanekut. Esimene oli vast kõige tõsisem. Tegemist oli päris korraliku meeldetuletuse ja maapeale tagasi toomisega selles suhtes, et kus riigis ma hetkel elan. Igapäevaselt ei saagi nagu aru. Suured maailma vabaduse sümbolid Coca-Cola ja McDonalds siin ju täitsa kohal J

10. septembril toimus meil siin EXPOl järjekordne Miss EXPO valimise voor. Kuna sedakorda oli osalemas ka Eesti paviljonist tütarlaps, siis loomulikult läksime ikka kõik kaasa elama ja showd vaatama. Järjest astusid üles Miss DR of Congo, Miss Estonia, Miss Tibet, Miss Philipines, Miss Holland, Miss Brazil, Miss Latvia ja Miss Chicago USA. Üldiselt läksin ma sellele üritusele tõsise eelarvamusega aga noh, kuna Eesti tüdruk lahinguväljal, siis tuli ikka toetust avaldada. Kokkuvõttes aga täitsa hea, et mindud sai.
Väike ülevaade: Congo miss muidu tore, aga suhteliselt mitte midagi ütlev esitus.
Järgmiseks Sandra, lahe esitus, tubli nagu Eesti tüdruk ikka. Vihtus tantsu meie noormeestega, vastas kenasti küsimustele jne.
Järgmisena sellised silmapaistvamad esitajad olid näiteks Miss Holland, kes oma kaaskonnaga vedas lavale mingi vana rattalogu, suure plast jänese, hunniku juustu jne. Riietuseks oli põhimõtteliselt igapäeva riiete peale keeratud riigilipp mis kuidagi üleval ei püsinud ja mille tõttu tüdruk sellega laval püsti hädas oli. Tüdruk rääkis palju huvitavat ja harivat. Näiteks said kõik kohalviibijad teada, et Antwerpen on Belgia pealinn. Samuti korraldati meile viktoriin hunniku küsimustega, kus alati esimene variant oli väiksem number ja teine variant oli suurem ning alati õige.
Filipiini proua/miss oli ülienergiline ja tundus olevat professionaalne show esineja, igatahes suutis üksi laval maha mängida korraliku muusikali täites üksi kõiki vajalikke osi.
Miss Chicago USA oli tüüpiline USA missikandidaat. Kõik oli tema juures poliitiliselt korrektne. Mängis klaverit ja puha. Tegelikult täitsa meeldiv.
Läti miss oli nagu modelliajakirjast välja astunud, aga kui tema käest küsimusi hakati küsima, siis ma enam ei saanud aru, et mis riiki ta esindab. Alustas sellest, et tema riigis viiks ta kindlasti turisti pealinnas asuvasse vanalinna, mis kuulub UNESCO maailmapärandi hulka. Lisaks olla neil veel selline huvitav legend, et kord aastas tuleb üks vanake neil pealinna veekogust välja ja küsib linnapea käest, et kas linn on valmis. Ja et alati tuleb vastata, et ei ole veel, sest muidu uputab vanake linna ära. Nooh, kas tuli tuttav ette? Igatahes selle jutu ajal kogu Eesti laudkond vaatas väga küsivate pilkudega üksteisele otsa.
Nooh, ja nüüd meeldejäävamad etteasted. Kõigepealt Miss Brasiilia, kes täiesti üllatuslikult oli hiinlane. Selline, tore ja armas neiuke kõige pesuehtsamas roosas Playboy jänku kostüümis, roosad kõrvad peas jne. Õhtujuhil oli juba algusest peale selle tütarlapsega laval keeruline. Kuna neiu ei saanud inglise keelest ka väga aru (ta vist ei saanud tegelikult üldse mis toimub), siis muutus koomiline olukord veel koomilisemaks ja kohati halenaljakaks lausa. Toon ära siin umbes-täpselt mõned katkendid õhtujuhi ja tütarlapse dialoogist.
Õhtujuht: “Mis tööd Sa paviljonis teed?”
Tüdruk: “VIP vastuvõttus töötan”.
Õ: “Oo, kas see on ka huvitav töö?”
T: “Ei, ei ole”.
—–
Õ: “Kelleks Sa täna ennast riietanud oled?”
T: “Mina olen Amazonase vihmametsa jänku”
—–
Õ: “Kes Sind täna siia toetama tulnud on?”
T: “Kolleegid paviljonist, vist direktor ka?”
Õ: “Vist? Kas Sa ei tea milline teie direktor on? Kas Sa pole teda näinud?”
T: “Ei, täna ei ole näinud”
Õ: “Kas direktor ei käi teil tööl eriti?”
T: “Ei käi”
—–
No ja nii edasi. Vahepeal oli kogu saal kõht kõveras laudade taga. Lõpuks hakkas tütarlaps nö. talendivoorus mustkunsti tegema. Mustkunst oli sedakorda siis need nö. “balloon animals”. Kõigepealt võttis välja ühe roosa õhupalli, puhus selle osaliselt täis ja hakkas meisterdama. No siis lõi välja kogu saalis oleva rahva rikutus. Kui õhupalli ühte otsa oli tekkinud kaks miskit muna ja ülejäänud õhupall seisis veel ühe jupina. Tütarlaps valis just selle hetke õhtujuhi käest küsimaks, et kas õhtujuht teab mis see on. Õhtujuht ka enam ei suutnud ja korra turtsatas naera ja arvas, et tema ei julge seda välja öelda, aga et äkki keegi saalist soovib pakkuda. Igatahes, selleks ajaks kui Brasiilia hiinlane laval lõpetas oli kogu saalil vist silmad märjad.

See oli siis asja positiivne külg. Nüüd aga negatiivne külg. Üles astus ka Hiina autonoomse piirkonna Tiibeti missikandidaat. Kui kõigi misside esinemise ajal oli taustal kenasti nende riigilipp ilutsemas ekraani peal, siis siin oli korraldava pubi IT töötaja apsaka teinud. Nimelt Tiibeti puhul ei ilutsenud ekraanil mitte Hiina lipp vaid Tiibeti lipp ja sellest tuli kapitaalne jama.

Nimelt praktiliselt kohe peale Tiibeti missi esinemist tuli lavale väga närviline ja murelik PorterHousi töötaja ja teatas, et mitte keegi ei tohi ruumist lahkuda ning kõigi fotokad ja videokaamerad tuleb üle vaadata ja kõik Miss Tiibeti pildid ja videomaterjal kustutada. Samal ajal suudeti peaaegu märkamatult ruumist välja eskortida ka kogu tiibetlaste seltskond. Ning kuni ürituse lõpuni neist keegi enam saali tagasi ei ilmunud. Isegi lõpus kui kõik missikandidaadid veelkord lavale kutsuti, isegi sinna ei ilmunud Tiibeti missi. Ning pärast PorterHousist välja minnes oli näha maja juures veel igaks juhuks politseid valves. Tiibeti seltskonna edasine saatus teadmata tänaseni.

Tiibeti missi pilt, mis lubati säilitada, kuna sel hetkel taustal lippu pole.

Tiibeti seltskonna laud hetk peale nende välja eskortimist. Isegi õlut ei lubatud lõpuni juua :S

Vasakult: Kongo, Eesti, Brasiilia (Hiina), Holland, Filipiinid, USA, Läti.

Järgmine selline omapärane elamus oli Tšiili rahvuspäeva kontsert. Tšiili rahvuspäev siin EXPOl juhtumisi kattus ka Tšiili riigi 200′da aastapäevaga, seega oli rahvas väga ülevas meeleolus ja Ladina-Ameerika temperament paistis ikka välja igalt poolt. Suures kontsertsaalis toimunud tantsuetendusel vahepeal tõusis rahvas püsti ja siirdus ka vahekäikudesse tantsima. Selle peale jällegi praktiliselt hetkega mitmekordistus saalis olevate politseinike arv ja nad kõik hakkasid mööda saali kätega vehkides ringi jooksma ja üritasid rahvast oma kohtadele tagasi istuma sundida. Õnneks etenduse vaheajal tehti neile ilmselt korralik peapesu ja teises pooles nad enam vehkides ringi ei jooksnud. Küll aga olid nad ülinärvilised ikka ja küsisid kogu aeg raadio teel ilmselt juhtnööre, et mida ikkagi teha kui rahvas püsti tõuseb. Eriti närviliseks muutusid nad siis kui etenduse lõpus rahvas hakkas hüüdma, et “Viva Chile”, õnneks hüüti ühe korra lõppu ka, et elagu Hiina, selle peale rahunes politsei jälle maha. Igatahes tsirkust oli omajagu.

Niih, kui eelmine postitus oli kriitiline, siis paraku oskan hetkel ainult samas toonis jätkata. Nimelt sai vahepeal ühe leedukaga ettevõetud EXPO poole aja peo korraldamine. Tänaseks on pidu toimunud, aga hetkel on küll tunne, et see oli viimane üritus, mis ma Hiinas korraldan. See on täiesti kreisi kui kahepalgelised saavad inimesed olla. Selle peo korralduse juures vist ei jäänud lõpuks kehtima mitte ükski kokkulepe mis EXPO bürooga tehtud sai, mitte ükski.

Algselt oli meie idee teha lihtsalt vabas õhus pidu koos DJ poolt mängitava muusikaga. Hea lihtne üritus. Kuna mitmed teised paviljonid asjast tuld kohe võtsid, siis hakkas idee arenema. Õige peal oli selge, et näiteks Saksamaa paviljon annab meile selle peo tarbeks 4000 pdl tasuta õlut, Tšiili paviljon toetab veiniga, sama teeb Moldoovia jne-jne-jne. Õige kiiresti pakkus USA paviljon välja, et peo võime teha nende välilaval nende tehnikaga. Kõik tundus sujuvat, aga kuna saime aru, et tegemist saab olema suurema peoga kui paar inimest, siis otsustasime, et oleks õige ka saada Zone C’st (EXPO büroo see osa, mis haldab EXPOl Euroopa, Ameerika ja Aafrika paviljonide ala) kooskõlastus. Panime asja tutvustuse kokku ja läksime Zone C’sse vestlusele. Seal kuulati meid kenasti ära ja öeldi, et kõik väga tore, aga et selle asemel et teha pidu palju tasuta alkoholi ja DJ’ga oleks hea kui meil oleks ka kultuuriprogramm. No, mis seal ikka. Tegelikult igati mõistlik mõte. Panime siis nende soovil kultuuriprogrammi kokku. Ca 3h tegevust, 10 riigi etteasted vaheldumisi DJ poolt mängitava muusikaga. Põhimõtteliselt oligi siis pidu juba nagu koos, aga siis hakkas trall pihta ning kaikad kodaratesse lendama nagu üritaks rattaga läbi värske raielangi sõita.

Esimene idee tuli Zone C’st, et tegelikult nad tahavad, et me selle peo hoopis siseruumides teeks. Nende ettekääne oli, et kell 22 kui tahtsime peoga alustada on veel liiga palju EXPO külastajaid ringi uitamas. Ise kahtlustasime aga seda, et tegelikult, kui me oleme siseruumides, siis on meid oluliselt lihtsam kontrollida. Kontrollida, kes pääseb sisse, kuna pidu lõpeb jne. Noo, kuna olime suhteliselt sundolukorras, siis siirdusime kõik koos EXPO poolt pakutavat peoruumi üle vaatama. Õnneks suutsime seal leida terve hunniku selliseid tehnilisi probleeme ja need neile ka veenvalt ära seletada, et nad said ise ka aru, et eeskätt ei taha NEMAD, et me seal pidutseks. USA paviljoni lava aga meile endiselt lubada ei tahetud (seal nad ei saa otseselt öelda, kuna tuleb muusika kinni panna). Seega suunati meid Americas Square peale (hmm, mina kirjutaks küll American Square, aga võib-olla on ka nii õige). Leppisimegi siis kokku, et pidu toimub seal.

Peo korraldamisel oli meie idee, et kõik EXPO heaks töötavad inimesed saaks koos tähistada poole EXPO möödumist. Kõigi all pidasime silmas välisriikide paviljonide töötajaid, EXPO büroo töötajaid jne. Ehk siis kõiki, kellel on mingitki tüüpi EXPO ametlik kaelakaart.

Peoni oli jäänud ca 24h ja kõik oli nagu kokku lepitud. Oli olemas EXPO büroo poolt tellitud kultuuriprogramm, olime nõus sellega, et nemad saavad oma etteaste (tahtsid valida “good model paviljoni” ja “model pavilion staffi” ehk siis tüüpiline puna-eeskuju värk), oli kokku lepitud peo koht, oli kokkulepitud algus ja lõpuaeg, oli kokkulepitud tehnika kasutamine, oli kokkulepitud toitlustus ja jookide müük ja pakkumine, nende pakkumiseks elektrivarustuse olemasolu, kust kuhu ja kuidas juhtmed veetakse, kokku oli lepitud piirdeaedade saamine, paigaldus, turvameeste olemasolu, platsi koristamine. Kõik oli olemas ning sai ise juba kergendatult hingata. Ja siis sai tõeline trall alguse.

Esimese pauguna teatas EXPO büroo, et tegelikult peab nüüd kogu meie kultuuriprogrammi heaks kiitma Hiina kultuuriministeerium. Ning tund paar hiljem teatatigi vastus. Mitte midagi ei kiidetud heaks, ehk siis siin paviljonides igapäevaselt toimuvad etendused, mida viivad läbi ametliku “Performer” akrediteeringuga esinejad, on kõik ära keelatud Hiina kultuuriministeeriumi poolt. Tegelik põhjus ma arvan, et peitus selles, et tsensor ei olnud jõudnud kõikide paviljonide etendusi külastada ja nad täpselt ei teadnud, mida näiteks tähendab “Malaysia traditional dance”. Äkki on midagi riigivastast? Äkki on midagi moraalitut?

Järgmise pauguna tuli see, et EXPO büroo teatas, et tegelikult nad otsustasid just, et peol tohivad osaleda AINULT “Participant” kaardi omanikud ehk siis välismaalased ja need hiinlased, kes töötavad otse välisriikide paviljonide heaks. Keegi teine, osaleda ei tohi. Ehk siis, ilmselt kardeti, et “allakäinud Lääs ohustab eeskujulike punahiinlaste moraali”. Peopäeva hommikul toimus meil Zone C, EXPO Security Departmenti ja muude direktoritega veel viimane nö. kriisinõupidamine, et mis siis ikka peost saab. Sellel koosolekul mul endal küll kahjuks viibida ei õnnestunud, aga see mis ma pärast sellest koosolekust kuulsin on eraldi komöödiaseriaali väärt. Nimelt loeti korraldajatele veel sõnu peale, et “jah, me oleme kuulnud, et lääne inimestele meeldib palju juua, aga ärge see pidu palju siis jooge ja olge ikka korralikud jne”. Terve koosoleku aja oli mingi suur direktor maganud lihtsalt laua taga. Aga kui üks teine direktor siis veel sõnu peale luges, et “Yes, and I am reminding you that it is not allowed to smoke in the EXPO area, so please do not smoke”. Sel hetkel ärkas see magav direktor üles ja kuna viimane sõna mida ta kuulis oli “SMOKE” jätkas ta kohe suure entusiasmiga, “Yes-yes, smoke, does anybody want?” ning kukkus üle laua sigarette kõigile oma pakist loopima ning viskas ka omale pläru ette ja läitis selle põlema. Selline kord on siis siin majas.

Peale koosolekut helistati mulle ning kutsuti mind, kui ürituse turva ja tehnika eest vastutajat peoplatsile, et mingitele tegelastele veel kohapeal täpselt ette näidata kuhu tuleb piirdeaiad panna. No läksin kohale ja sai ca 5 pealise seltskonnaga kogu plats läbi jalutatud ning näpuga ette näidatud, et täpselt kust kuhu millist tüüpi aiad tuleb panna. Kuhu sissepääs, kuhu väljapääs, kuhu prügikastid. Kõik kooskõlastatud, paberi peale väljaku plaanile kõik üles joonistatud sai küllaltki rahuliku (olukorda arvestades) südamega jälle oma toimetuste juurde tagasi pöördutud.

Kuni ühel hetkel helises telefon ning teatati, et nüüd on EXPO büroo otsustanud, et nad siiski ei saa meile elektrit anda müügipunktidele ning tegelikult me ei tohi üldse reklaamida, et me tasuta midagi jagame ja tegelikult pole meil üldse müügiluba taotletud, seega me ei tohi ka midagi müüa. Selle jaoks, et me oma tasuta õlut ikkagi külmana jagada saaks lubati meile, et “elektrit te ei saa, aga me saame teile jääd anda”. Kusjuures, algselt me küsisimegi jääd neilt, et mingites nö ratastel coca-cola müügikastides seda õlut hoida, aga kuna algul öeldi, et jääd ei ole võimalik saada kuna päeva jooksul kasutavad paviljonid selle oma järjekordades inimeste jahutamiseks kõik ära, siis seepärast me läksimegi ratastel külmikute idee peale välja. Nüüd aga järsku oli jääd sellistes lademetes, et hakka või iglusid püstitama. Ilmselt tekkis see jää jumala, hmm, pthüi, partei armust. Piisavalt kõrge ametnik tõstis ilmselt käed ja hüüatas, et “Saagu jää” ja jää sai. Heaküll, pole hullu, õnneks oli Coca-Cola paviljon meil sponsorite hulgas, seega saime sealt ca 10 käru kus jää sees õlut ja muid jooke hoida. Jällegi, ülikiire vangerdus ja ümber mängimine.

Peoplatsile läksin kohale 1,5h enne peo algust, sest oli kokku lepitud, et tund aega enne peo algust tulevad töölised ja toovad aiad ning panevad need paika. Kui kohale läksin, siis ootas mind ees korralik üllatus. Aiad olid kohal ja paigas. AGA, peoplatsi oli omavoliliselt vähendatud ca 5-6 korda pindalalt. Siis hakkasid omal ka närvid juba üles ütlema ja võtsin hoobilt ette platsil oleva suurima ülemuse ning sissejuhatuseks sõimasin tal lihtsalt näo täis ning seejärel hakkasin uurima, et kelle korraldusel on aiad selliselt paigutatud, et hommikul lepiti kokku teist moodi ja et kui see korraldus peaks olema tulnud Zone C ülemustelt, siis on see nende poolt väga rumal käik, sest sellisel juhul saavad kõik EXPOl osalevad riigid ja nende esindajad teada, et neid ülemusi ei saa usaldada, nende sõna ei maksa kõige vähematki ning “they will lose their face in front of all the countries”. Seepeale oli näha, et ehmatas see kohal olnud ülemus ära. Eks siinkohal minu argumente oli kindlasti toetamas ka kaelas rippuv “Security free” kaart, mis üldiselt on siin ainult kõige kõrgematel ülemustel (iga riigi kohta kuni 2 kaarti, seega vägagi haruldane asi). Tegelane uuris seepeale, et mismoodi ma siis tahan, et aiad oleks. Seletasin talle veel korra ära, et kuidas hommikul kokku oli lepitud ning saatsin ta tagasi oma ülemustele ette kandma, et mis situatsioonis nad on. Igaks juhuks sai kohe järgi läkitatud ka ülemustele arutamise kõrvale kast õlut, et neil ometi keel ei kuivaks sellal. Ei teagi, kas asi oli õlle headuses või minu poolsetes siinsete olude kohta väga karmides ähvardustes või milleski muus, aga pool tundi hiljem alustasin politseinikud ja sõjaväelased (keda selleks ajaks oli kogunenud paarisaja kanti) peoala laiendamist. Piirati uus ala, mitte küll päris see, mida ma küsisin, aga siiski märgatavalt suurem ala juba võrreldes algsega, sisse politsei lintidega. Siinkohal sai jälle näha Hiina efektiivsust. Nimelt üks seltskond alustas ca 70m lõiku ühest otsast ja teine seltskond teisest otsast. Keskel kokku saades tuli neil aga tõdeda, et lindid olid seatud ca 20m omavahel nihkes. See tuletab meelde juba miskit anekdooti tunneli kaevamise kohta kahest otsast, et kui keskel ei kohtu saame kaks tunnelit ühe hinnaga.

Ühel hetkel tuli mingi politseipealik minu juurde ja teatas, et korraks on vaja kogu peoala pidulistest puhtaks teha. Ütlesin, et OK, minugi poolest tehke kui väga vajalikuks peate ja võin teid ka ise aidata. Ise samal ajal silmanurgast näen, kuidas 2 politseiniku hoiavad linti üleval ja lasevad selle alt kümneid inimesi korraga sisse. Ning seda väljaspool määratud sissepääsu ala. PALJU ÕNNE!

Malaisia paviljon oli toonud pidulistele SUURE hunniku kinkekotte, mille kuhjasime DJ puldi telgi kõrvale hunnikusse. Ühel hetkel vaatasin, et see oli kõik läinud. Mis seal ikka, ilmselt on siis rahvas need omale ära korjanud. Väga hea! Hiljem alles kuulsin, et ühel hetkel olid koristajad platsile lubatud ning need olid nagu hakid tormanud suveniiri kottide kallale ja ikka igaüks kolm neli neid kaenlasse krabanud. Ning seejärel suundutud tasuta õlle juurde, kui piisavalt õlut kotti ei mahtunud, siis visati suveniirid kotist maha ning jätkati õlle varastamist. Säh sulle siis kõrgete moraalinormidega hiinlasi.

Peo alguses toimusid siis kohustuslikus korras ikka suured rahvaste sõpruse teemalised kõned, mille käigus Zone C kuulutas ka välja, et neil on hea meel pakkuda rahvale selle peo. Kuulasin ja muudkui imestasin, et vaat kes siis hoopis vist peo korraldas. Oli välja valitud ca 6 paviljoni, kes võisid oma EXPO kogemust lava pealt teistega jagada, Eesti paviljon oli sealhulgas. Selle tutvustuse tegin ma ise, aga…. See ei olnud lihtsalt see, et lähed lavale ja räägid. Oi ei! Sama päeva hommikul pidin oma kõne saatma EXPO büroosse kooskõlastamisele. Ning kui õhtul kohal olin, siis uuriti, et kas mul on ikka see saadetud kõne paberi peal kaasas. Õnneks oli, aga tegelikult oli neil see ka välja trükitud ja nad olid valmis koopiat mulle andma, et ma mingil juhul komapausi vales, näiteks kahemõttelises kohas ei peaks.

Ühel hetkel keset pidu jõudis raadiosaatja teel minuni signaal, et ühes sissepääsust ei luba politsei enam rohelise, Participant kaardi omanikke sisse. Läksin kiirelt sinna ja tõepoolest. Ühel hetkel politsei lihtsalt hakkas jõuga takistama piduliste vaba liikumist. Kusjuures, ka peoplats ise oli politsei poolt mitmeks jagatud ja ka nende osade vahel ei lubatud vahepeal inimestel liikuda. Ehk siis jällegi midagi sellist, millest meie kui korraldajad teadlikud polnud. Igatahes võtsin kätte ja andsin jälle oma häälepaeltele vaba voli ja sõimasin need politseinikud läbi, et mida nad õige endast arvavad, et meil on Zone C selge kooskõlastus olemas, et kõik rohelise kaardi omanikud peavad saama peole sisse ja et nemad inimeste takistamisega rikuvad praegu otseselt Zone C kõigi direktorite ühist otsust ja et kui tegelane kohe minema ei kao sissepääsu juurest siis peab ta väga kõrgetele ülemustele oma tegevuse kohta aru andma hakkama. Jällegi, suurte ülemustega hirmutamine mõjub. Kõik kolm politseiniku astusid teepealt eest ja oli sissepääs jälle avatud.

Mingil hetkel sain teada, et päris lava ette rohkem inimesi ei lubata kuna seal olla liiga palju. OK, läksin helipulti, et võtan mikrofoni ja hõikan inimestele maha, et palun lava ette mitte trügida, et tantsige seal kus olete. Selle teadaande idee oleks olnud rahvaste liikumist natuke maha rahustada. Helipuldis ootas mind ees mingi ametnik kes ei lubanud mul midagi mikrofoni hõigata. Pidin talle ennem pikalt aru andma, et mida ja miks ma soovin mikrofoni hüüda. Kuulas mu ära, mõtles, aga leidis, et tont teab, äkki on siin ikka mingi varjatud riigivastane sõnum sees. Igaks juhuks helistas kohale kaks ülemust, kellele pidin veelkordselt aru andma, et ma soovin teha politseinike tööd lihtsamaks ja öelda rahvale, et ärge trügige lava ette. Ruumi on ka mujal. Seepeale peeti kolmekesi kõigepealt aru ning leiti, et poliitiliselt on korrektne kui kõigepealt see sama sõnum saab maha hõigatud hiina keeles. OK, mul suva, kuigi ainukesed umbkeelsed (ainult hiina keelsed) tegelased seal olid ilmselt politseinikud ja sõjaväelased. Hõigati teade maha hiina keeles ja siis võisin mina selle inglise keeles maha hõigata.

Eks sellises suures ringi jooksmise meeleolus see pidu kulges, aga eks korraldajana on see tihti tavaline. Ühel hetkel aga nagu noaga lõigatud katkes muusika, tormasin juba helipuldi poole, et mis nüüd, sest peo kooskõlastatud lõpuni oli veel 30 min aega. Enne helipulti jõudmist kuulsin juba raadio teel, et võimud olid otsustanud peo lõpetada. No mis seal ikka, ega selle vastu ei saa. Tuli hakata rahvast rahustama ning vaikselt kodu poole saatma. Ühel hetkel sai aga keegi meist mikrofoni ja kuulutas maha, et pidu jätkub Kanada paviljonis. Ning enamus rahvast suunduski sinna. Kanada paviljoni restorani omanik avas kiirelt restorani ning nende sisehoovis pidu jätkus täie hooga. See käis aga hiina võimudele totaalselt närvidele ning keset ööd võeti kiire kõne Kanada paviljoni kõrgeimatele juhtidele, et pidu olgu marss lõpetatud. Järgmine päev kui käisin Kanada paviljoni direktoriga rääkimas (hästi meeldiv vanaproua, kellele see on vist juba neljas EXPO, ehk siis ca 20 aastat EXPO kogemust), siis see direktor ütles, et nende paviljoni juhtkond oli vägagi konkreetselt hiina võimud kuupeale saatnud ning teinud selgeks, et “meie paviljon, meie pidu”. Seega ainus mis jäi hiina võimudel üle oli see, et lülitati kogu paviljoni ümbrusest igasugune valgustus välja ja kiiresti lukustati avalikud tualetid, mis kokkuleppe kohaselt pidid olema avatud ööläbi. Eks selle peale hakkas rahvas vaikselt laiali tilkuma.

Kokkuvõttes, Hiina võimud rikkusid absoluutselt igat oma antud lubadust, AGA ME TEGIME SELLE PEO ÄRA IKKAGI!!! Ning hetkel on teistest paviljonidest tagasiside ainult suurepärane olnud. Kõik kiidavad ning ütlevad, et selline pidu oli hädavajalik. Ahjaa, kokkuvõttes oli peol pidutsemas ca 2500 inimest ja nende üle korda valvamas ca 200-300 politseiniku ja sõjaväelast.

Peo pildid saadaval aadressil: http://exponights.com/?p=269

Niih, see postitus oli tegelikult mõeldud 22. Juuli kohta, aga “eetrisse” jõuab paraku alles nüüd. Seega, lugedes olge head ja tehke ajalised korrektsioonid siis 22. Juuli arvestuses.

Tänane postitus tuleb vist kogu selle blogi kõige mürgisem. Sellist päeva nagu täna annab ikka otsida. Ja ometi algas tegelikult kõik nii mõnusalt.

Hommikul pidi meil olema Euroopa väljakul ETV Mudilaskoori kontsert. Kuna osa vajalikust fonogrammist sain ma MP3 failidena, siis sai otsustatud, et võtan helipulti minnes kaasa oma arvuti ning igaks juhuks isegi ühe juhtme, millega arvuti kõrvaklappide august saaks heli välja võtta ning RCA otste kaudu helipulti selle lasta. Esimene tagasilöök oli loomulikult see kui EXPO enda helimees teatas, et nende pulti pole küll võimalik ühtegi sisendseadet RCA otstega ühendada. Palusin siis sellisel juhul mulle anda mingi selline juhe, millega ma saaks 3,5mm kõrvaklapipistikust heli neil sinna pulti lasta. Mindi otsima. Kuna aga kell tiksus halastamatult ning meile heliprooviks eraldatud 30′st minutist iga minut oli arvel, siis otsustasin omal käel nende tehnikat uurima hakata. Ning otse loomulikult leidsin ma üles koha, kus ma sain RCA’dega heli pulti lasta. OK, see mure murtud ning arvutist tulev heli paigas, hakkasin mikrofonidega tegelema. Kasutada oli meil neli koorimikrofoni laval statiivi peal ning kolm raadiomikrofoni. Loomulikult mitte ükski mikrofon ei tööta. Uurin siis läbi tõlgi helimehelt, et millised nupud raadiomikrofonidest tuleva heli tugevust reguleerivad. Tegelane mõtleb hetke ja näitab mulle kolme nuppu puldil. Liigutan neid alguses ettevaalikult, lõpus aga õige julgelt maksimumi välja….. vaikus. “No, that’s not it” Tegelane mõtleb veel natuke, siis näitab puldis järgmist nupukomplekti, et “this”. Proovin neid. Üks kolmest mikrofonist hakkas tööle. Selge, suund on õige. Hakkasin selle ühe lähedal teisi nuppe proovima, sain ülejäänud raadiomikrofonid ka tööle. Järg koorimikrofonide käes. Uurin, et millised nupud nüüd neid reguleerivad. Tegelane mõtleb jälle, osutab nelja nupu peale. Siiski mitte, teine katse, ka mööda, kolmas katse, ikka mööda. Siis tuleb lavalt signaal, et me oleme täiesti valed ja mittetöötavad mikrofonid rentinud. Saadan selle jutu kiirelt kuupeale ning hakkan helitehnikute peale häält tõstma ning valjuhäälselt nõudma, et nad näitaksid näpuga nüüd ühe konkreetse inimese peale, et kes on süüdi, et asjad ei tööta. See ajas neid närvi. Aga selle närveldamise tulemus oli siiski see, et tuli kuskilt mingi tegelane, kes avastas, et esialgne nupukomplekt, mis mulle näidati oli siiski õige, aga teisest kohast oli lihtsalt mikrofonide eelvõimendus täiesti nulli keeratud. Kui see sisse lülitada, siis toimivad küll. Järgmiseks palus Eve Viilup lava pealt, et kas saaks monitore (esinejatele mõeldud kõlarid lava peal maas) vaiksemaks keerata. Uurin siis, et kust neid reguleerida saab. Selle peale näidatakse mulle kuidas peakõlareid valjemaks saab. Muide, tuletan meelde, et halba inglise keelt siin süüdistada ei saa, sest kõik toimus tõlgi vahendusel ja hiina keeles. Vahepeal oli tegelikult ammu juba kontsert pihta hakanud, aga katsetamine ikka jätkus. Mingil hetkel kui heli juba peaaegu tasakaalus ja rahuldavalt paigas oli otsustas kohalik helimees, et ta nüüd lükkab ühed levelerid põhja ja suutis sellega keset laulu korraliku tagasiside vile tekitada. Tõmbasin siis ühe käega kiirelt mikrofonid hetkeks kõik kinni ja teise käega andsin korraliku litaka tegelasele näppude pihta ja ajasin ta puldi juurest ära ning keelasin tal puldi lähedale tulla terve kontserdi aja. Umbes poole kontserdi pealt saime heli niimoodi paika, et võis isegi kontserti pidada. Ettevaatlik loomus sundis mind igaks juhuks kontserdi lõpus üles pildistama osade kaupa kogu pulti ja selle nuppude asetust.

Järgnes päeva parim osa. Nimelt mudilaskoori lastega käisime Läti ja Soome paviljonides. Nende emotsioonide järgi tundus, et Läti paviljon, ning seal olnud Aerodium meeldis neile väga. Tõepoolest, lätlased olid vahepeal mõned uued trikid omal kavva võtnud ning tuleb tunnistada, et nautisin isegi nende lennushowd. Show lõpus aga selgus, et kui tavaliselt on seal paviljonis suurimad kangelased need lendavad instruktorid, siis sedakorda tekkis rahval meeletu isu hoopis Eesti lastega pilti teha. Siin tuli aga hakata jälle kurja onu mängima ja neid lastest eemale peletama. Sest hiinlane on selline, kellel mingit personaalse ruumi tunnetust ega austust pole. ETV mudilaskoori lapsed on keskmiselt 8 kuni 12 aastased ning enamuses tüdrukud. Eriti populaarseks osutusid nad loomulikult hiina meeste seas. Kes küll läksid neid käest, õlast ja tont teab mis veel tirima ja pöörama, et nendega koos pilti teha. Sai need tegelased eemale aetud siis sai rahus ka teekond Soome paviljoni ette võetud.

Tagasi paviljonis sai tegeletud oma igapäevaste tööasjadega kui ühel hetkel tuli Tanel teatama, et meil on keegi WC’sse luku taha jäänud. Võtsin algul kruvikeeraja komplekti kaasa aga kohale jõudes tuli meelde, et meil WC lukud nii imelihtsad, et neid väljast poolt avada ei saagi. Tegemist nimelt nelja pisikese kruviga seestpoolt ukse külge kruvitud riivi mehhanismiga. Vast mäletate, nõukaaja lõpu poole oli ka Eestis täitsa levinud. Lukustamiseks lükkad riivi käega kinni, ning avamiseks vajutad riivi peal lihtsalt nuppu mis siis vedruga riivi algasendisse tagasi viskab. Imelihtne! No igatahes kuna seda väljast poolt kuidagi avada ei õnnestunud, siis raske südamega hõikasin sisse, et mis seal ikka, löö uks maha. Noh raske see ikka on, ilmselt ei tee uksepiidalegi viga. Asi ju nelja pisikese kruviga kinni olev õhuke plekist riiv ju. Kui sees olev meesterahvas end kolme löögi järel vabastanud ei olnud, siis hakkasin kahtlema, et inglise keeles rääkimine tähendab tema puhul äkki, et tegemist on hiinlasega. IGAKS juhuks hakkasin algusest seletama, et “Please, try to push the button and then if it does not open, then try to move the handle of the lock”. Seepeale tuli seest kiire vastus: “Oh, button” järgnes klõks ja tegelane tuligi välja. Pärast kuulsin, et tegemist oli lausa magistri kraadiga tegelasega. Mnjah, Eestis õpetatakse lapsed iseseisvalt potil käima hiljemalt lasteaias, siin…. äkki tuleb see doktorikraadiga ülikoolis – ei tea.

Edasi tuli Tallinn 2011 segakoori esinemine seal samal Euroopa väljakul. Hoidsin hinge kinni, et vahepeal vähemalt juhtmeid poleks puldis ümber ühendatud. Loomulikult selgus, et ON. Lavapealseid monitore enam ei olnud võimalik reguleerida samade nuppude kaudu, mille kaudu neid sai reguleerida hommikul. Ehk kokkuvõttes, kui hommikul oli asi tuksis, siis õhtuks suudeti seda edasi arendada. Mingil hetkel tulid helitehnikutel sõbrad sinna ja loomulikult läks seepeale selliseks mokalaadaks, et isegi peadpidi üritades aknast välja ronida ei olnud võimalik kuulda, mis laval toimub. Seepeale sai kõik need sõbrad majast välja visatud ning neile, kes seal pidid olema neile sai antud kuri käsk istuda nurgas ja täiesti vait olla. Jube tigedaks teeb igatahes selline käpardlikus.

Asjas on igatahes tänase seisuga vähemalt niipalju positiivset, et kui kogu see värk sai EXPO büroole ette kantud, siis nad vabandasid ja lubasid pool mikrofonide rendiks kulunud raha tagasi maksta. Nende väide oli see, et uued inimesed olid tööl.

Kui juba selline kriitiline postitus kord on saanud, siis jätkame samal lainel ka natuke hilisemate sündmuste osas.

Ühel päeval oli meil paviljonis jälle väike turvaintsident. Nimelt on EXPO büroo palvel paviljonid seadnud sisse korra, kus üle 75 aastased inimesed ning invaliidid, kelle invaliidsus on seotud nende jalgadega, omavad õigust paviljonidesse siseneda nö. väljaspool järjekorda. Loomulikult on seepärast siis ka meeletult neid hiinlasi, kes seda süsteemi petta ja ära kasutada üritavad, või siis lihtsalt üritavad uksepeal olevat töötajat ära rääkida. Tuli siis meil ka ukse peale mingi meesterahvas koos oma emaga ning teatas, et soovib sisse tulla. Kui meie giid (hiina tütarlaps) täiesti korrektselt temalt mingit seda õigust tõendavat dokumenti küsis, siis käratati seepeale, et tema on erusõjaväelane ja sõja veteran ning tema ei pea midagi näitama ning selline küsimine nüüd hirmsasti solvas teda ning pressis jõuga ennast tütarlapsest mööda. Seepeale kutsus üks vabatahtlik meil kiirelt politsei ning kuni politsei tulekuni hoidsime seda tegelast paviljonis kinni. Mitte füüsiliselt, aga lihtsalt keelasime lahkuda ning õnneks kuulas. Igatahes, kui politsei saabus, siis tervelt kolmest politseinikust polnud mitte grammigi tolku. Selleks, et liigset tähelepanu vältida läksime kogu seltskonnaga paviljoni taha ruumidesse. Ning seal põhimõtteliselt see tüüp koos kolme politseinikuga tundsid end meie VIP ruumis ülimugavalt ja lihtsalt irvitasid meie üle. Politsei ei suutnud isegi panna seda tüüpi vabandama. Tegin sellest tegelasest pildi, et meil kööki üles panna, et oleks teada, et sellist tüüpi rohkem paviljoni ei luba. Selle pildi käskis tüüp ära kustutada ning politsei nagu viimsed tallalakkujad asusid kohe teda kaitsma, et ilma nõusolekuta ei tohi kedagi pildistada. Küsisin, et aga kuidas siis jääb sellega, et meie giide pildistatakse ilma nende nõusolekuta pidevalt? Selle peale naerdi sõna otseses mõttes näkku ja öeldi, et see on meie mure. No kuna kästi pilt ära kustutada, siis ok, võin selle ju ära kustutada (nagunii pärast taastasin). Aga see tegelane kukkus nõudma, et ma tema nähes kustutaksin ning ise istudes mugavalt tugitoolis lihtsalt viipas ülbelt näpuga, et ma tema juurde läheksin. Sel hetkel hakkas omal ka katus juba ära sõitma ning samas tunned end nii kuradi abitult. Sest tead, et kui tegelasele vastu vahtimist virutada, siis on jälle politsei tema poolel. Igatahes, sellest ma keeldusin ning lõpuks tuli tegelane ikka ise minu juurde. Mingil hetkel kui tüüp aru sai, et ma hiina keelt ei räägi, siis üritas vene keeles, ütlesin, et ka seda ei räägi. Sel hetkel oli asi juba põhimõttes. Siis küsis mult vene keeles, et kas ma inglise keelt räägin? No mida kuradit, ma olen kogu aja inglise keeles rääkinud. Siis sai küll juba paari parema sõnaga kostitatud ning kuna meil oli üks VIP delegatsioon tulemas ning aega väga ei olnud, siis sai kogu see seltskond koos politseinikega meil tualettide juurest tagauksest küllaltki ebaviisakalt välja visatud ning juurde lisatud, et oma nägu mitte kunagi enam meie paviljoni ei näitaks.

Ning viimase seigana veel see, et meil on paviljoni juurde siginenud mingisugused võltsitud EXPO suveniiride müüjad. Ehk siis säh sulle suurt turvakontrolli väravas. Tegelased aga tulevad, laotavad oma kraami mingi suure ca 100L prügikoti peale laiali ja müüvad. Ning on nii ülbed, et kui lähed neid keelama, et lasku jalga, siis veel on õigust üle ka, et nemad võivad müüa küll. Kuna ühel hetkel sai mulle selgeks, et see kui meil paviljoni ümbrus mingiks fake-marketiks muutub, ei mõju meile ilmselt kuigi hästi ka EXPO büroo silmis, siis otsustasin probleemiga tegelema hakata.
Kõigepealt käisin ajasin kaks korda tegelasi ära, aga umbes 10 minutiga on nad tagasi. Järgmise sammuna sai mindud juurde, ning lihtsalt kogu nänn käest ära võetud ja nende nähes prügikasti visatud. 10 minutiga oli kraam ära korjatud prügikastist ning jälle müüma asutud. Sai siis veel korra juurde mindud ja kraam ära võetud ja ära visatud. Sedakorda ei lubanud ma tegelastel enam prügikastist asju tagasi koukima minna ning ses osas läks ka õnneks, just saabusid koristajad prügikasti tühjendama. Täitsa lahe oli näha nende nägusid särama löömas, kui nägid, et prügikast suveniire täis on. Kenasti pakendis ja puha. Kõigest sellest hoolimata oli tegelane ikka ca 15 minuti pärast tagasi, uue kraamiga ja jälle müümas. Kuna oli näha, et õppimisvõimeline see inimene pole, siis otsustasin järgmise katsena kutsuda politsei ja lasta tegelane minema viia. Politsei tuli, võttis natist kinni, natuke raputas tüüpi ja viis minema.

Tegelane oli ca 20 minuti pärast tagasi jälle müümas. Ehk siis ilmselt ca 100m jooksul oli politseinik ära ostetud ning võis jälle rahus oma endise tegevusega jätkata.

Selliste asjade valguses tunned end igatahes väga jõuetuna…

Nõndaviisi, puhkus Eestis seljataga, võiks isegi öelda, et hakkab unustusse vajuma, töörutiin on taassaavutatud, aga õnneks on nüüd asjad juba mõnusamas seisukorras ning pole vaja teha 400 tunniseid töökuid. Aga enne kui siinsete olude juurde jõuan, ei suuda jätta mitte kirjeldamata oma tagasilendu Hiina. Noh, lühikokkuvõte on vast see, et see oli ilmselt mul elu viimane reis Aeroflotiga. Kõigepealt olid siiski ka väiksed lõbusad seiklused Riia lennujaamas. Nimelt jõudsime sinna küllaltki varakult ning sai kenasti ilma igasuguse paanikata ära seistud üle mõistuse pikk järjekord, et teha check-in. Paraku Aerofloti lendudele ei saa Riia lennujaamas ei self check-in kioskis ega ka internetis check-ini teha ja tuleb järjekorras seista. Igatahes, kui check-in tehtud, siis siirdusime veel korra kohvikusse hommikust sööma, aga sealt algaski minu väike valearvestus. Nimelt arvestasin, et boarding passi peal on mul pardale mineku algusaeg, aga ühel hetkel mõistsin, et see on hoopis lennu väljumise aeg. See teadmus jõudis minuni umbes kümme minutit enne lennu väljumist. Seega, selle kümne minutiga tuli Aigiga hüvasti jätta, seista ära turvakontrolli järjekord, läbida turvakontroll, leida õige värav, läbida veelkordne passi ja viisa kontroll (EU’st lahkumine) koos sealse järjekorraga ning jõuda lennukile. Peab ütlema, et inimesed olid väga arusaajad J Üheski järjekorras ma ei oodanud, kõikjalt sai kiirelt vabanduste saatel mööda trügitud ning viimasesse passikontrolli jõudes oli juba kuulda kuidas lennujaama töötaja minu nime hõikas, et kontrollida, kas ma olen ikka tulemas. Napikas!

Riia-Moskva ots läks kiirelt ehk siis magasin terve tee. Moskvas aga seisis ees VÄGA pikk ootamine. Lõpuks kui lennukisse sain hakkas üks trall pihta. Esimene asi oli see, et avastasin, et kui seni on neil pikkadel lendudel alati olnud ees oleva istme seljatoe sees sul personaalne pisike LCD ekraan, kust saad filme vaadata lennu ajal, siis sedakorda ma seda ei leidnud. Mõtlesin, et äkki on laua plaadi taga peidus. Keerasin nuppu, et laua plaat alla, nö. söömisasendisse lasta. Laud laskuski alla, kohe otse põrandale välja. Siis hakkasin aru saama, et see lend võib huvitav tulla. Kuna lauaplaati enam tagasi panna ei õnnestunud, siis kutsusin stjuardessi, et oma murest teada anda. Tegelane vaatas nõutult mu lauda, proovis ise seda tagasi panna, aga lõpuks viis selle hoopis minema. Hetkepärast ilmus tagasi, ja teatas, et “aga äkki väike klaas šampust suudab olukorda parandada?” No ma arvasin, et ega see halba ei tee – ma eksisin. Ei taha küll uhkena kõlada, aga see mis mulle toodi oli üks neetult soe sovetškoje läga. Peale selle ära joomist igatahes suu kleepus korralikult. Selleks, et olemist natukenegi inimlikumaks saada tuli omale vett tellida peale. Selle kõige käigus hakkasin ringi piiluma, et aga kas siis siin lennukis tõesti telekat pole, et mida paganat ma sel juhul järgmised ca 9 tundi lennureisi küll teen? Lõpuks vaatasin üles. Jah, seal need sindrid olidki. Kogu ühe sektsiooni peale lennukis oli 6 telekat, 3 kummaski vahekäigus. Kiire statistika telekate kohta ütles järgmist. Kõik olid vanad kineskoop telekad, kuuest telekast kolmel olid värvid tuksis (ehk pilt oli kas roheline(1) või punane(2)) ning neist kolmest, millel värvid korras oli, kahel pilt jooksis ees (ülevalt alla nii, et ega see väga jälgitav polnud). Siinkohal tuli tõdeda äärmist õnne, et ühel hetkel peale õhku tõusmist ilmus välja jälle stjuardess, kes pakkus mulle võimalust istuda ühele vabale istmele, kus oli esiteks töötav laud ning teiseks, oli see koht suhteliselt lähedal terve sektsiooni ainsale korralikult töötavale telekale. Seega elu peaaegu nagu lill. Noh, kui välja arvata see, et esimene söök oli selline, et tundus gramm imelik oma olemiselt ja teise söögi ajaks oli selge, et igasugune söögiisu on läinud.

Üldiselt tagasi jõudes, et vahepeal oli alanud Hiinas koolivaheaeg, mis tähendas seda, et paviljon oli vähemalt topelttempos lagunema hakanud. Ees järjekorra aiad, sees seinapaneelid, tagaosas kõrvaklapid jne-jne. Ehk siis tuli otsast hakata paviljoni päästma. Samas, sellest siiski hoolimata on kõik peale tagasijõudmist ja puhkamist kuidagi parem, rahulikum ja mõnusam. Ilmselt oligi see puhkus täiesti õige otsus, kuna enne seda tundsin kuidas iga pisemgi asi kas ajas masendusse või siis just ärritas. Nüüd aga võib nii mõndagi lollust pealt vaadata ja suhteliselt rahulikult käega lüüa ja rahulikult mõelda, et kuidas asi jälle korda teha.

Peale tagasi tulekut olen teinud nüüd jälle ka ühe retke linnast välja. Sedakorda sellisesse linna nagu Xitang. Muide, selles linnas filmiti mõned stseenid filmist Mission Impossible 3. Tõsi, seal filmis väideti, et tegemist on Šanghaiga, aga noh, mis seal ikka. Nimetame seda kunstiliseks ebatäpsuseks J. Igatahes, tegemist oli järjekordse veelinnaga ning ääretult mõnusa kohaga.

Peale Xitangis käiku jõudsid meile EXPOle esinema ka rahvatantsijad Järvamaalt. Tegemist oli hästi toredate ja positiivsete noortega, tänu kellele oli ka meil, paviljoni personalil jälle natuke lõbusam siin olla. Kuna nende esimene esinemisõhtu Euroopa väljakul jäi korraliku paduvihma tõttu ära, siis otsustasime selle esinemise teha hoopis Eesti paviljonis sees. Ühe platvormi pealt said kiirelt põrsad nurka lükatud ja oligi tantsupõrand valmis missugune. Kogu sellest trallist sai tehtud ka Reporterile järjekordne videoklipp, mida võib vaadata klikkides siia:

http://www.reporter.ee/2010/07/09/eestlased-viisid-hiinasse-tuljaku-ja-said-naha-disainiimet

Selle klipi lõpuosas on meie sisedisaineri Andres Labi poolt ka mõnus ülevaade sellest, kuidas Hiinas sisedisainile lähenetakse. Ütleme nii, et osad lahendused võtavad meid, eurooplasi, ikka suhteliselt keeletuks. Aga vaadake ise täpsemalt.

Rahvatantsijate siinoleku viimasel õhtul otsustasin, et lähen nendega koos õhtul hotelli ja istub ning ajab niisama veel juttu kuniks võimalust on. Kuna päev oli järjekordselt kiire olnud, siis selleks ajaks kui nende hotelli lähistele jõudsin, olin ma ikka kapitaalselt näljane. Mõtlesin, et lähen hüppan Macist läbi ja kraban kiirelt midagi süüa, aga Maci poole sammudes jäi mulle teepeale ette üks nö ööturg või kuidas iganes seda nimetada. Nimelt oli ühe tänavaristi peale kokku tulnud ca 10 jalgratast, mille igaühe tagaosa peal oli püsti pandud köök. Mõnel lahtine grill, mõnel wok pann, kuidas kellelgi. Kiire pilk sealsele valikule otsustas minu selle õhtu menüü. Nimelt ühe ratta pärakäru pealt müüdi põhimõtteliselt praetud pelmeene ja need sunnikud nägid nii neetult head välja, et igasugune maci toidu mõte oli peast hetkega pühitud. Läksin siis müüjale juurde ja palusin omale kõigepealt 5 pelmeeni, siis aga parandasin end kiirelt, et tegelikult ikka 10. Sai nende eest siis 10 RMB makstud ning tikuga neid karbist süües sammud hotelli poole seatud. Hotelli ukse ette jõudes tuli aga tõdeda kurba tõsiasja, et pelmeenid, mis osutusid parimateks, mida üldse elus olen saanud, olid otsas. Seega, kannapööre ning tagasi müüja juurde. Sedakorda oli tellimuseks 20 pelmeeni. Saak käes sai jälle sammud hotelli poole seatud. Ukse ette jõudes tuli tõdeda, et neist 20′st oli alles alla 10. Igaks juhuks jätsin need söömata, et neid ikka teistele ka pakkuda.
Peale seda kui järvakesed esimese maitse suhu said oli kõigil tungiv palve, et “vii meid ka sinna”. No mis seal ikka, moodustasime korraliku ekskursioonigrupi ning suundusime tagasi toidu müüjate poole. Minu jaoks oli see siis juba kolmas trett. Kahjuks olid pelmeenid otsas (wonder why ). Aga järvakestele sai selle asemel lastud teha erinevaid nuudleid, riisi, kana ja kaheksajalgu grillida jne. Tulemus, kõik kiitsid ja kirusid, et kus ma küll kõik need päevad varem olen olnud.
Aga tegelikult ongi nii, et päris tihti on tänavatoit siin täiesti suurepärase maitsega. Kes iganes Hiina satub, ärge peljake. See on täiesti elamus. Ärge laske end tänavarestoranides häirida sellest, et nii koka kui ettekandja valge põll oli viimati valge siis kui seda kandis tema vanaisa. Toidu maitset see ei mõjuta.